Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 2. osa

Ühel õhtul sõitsingi Zadari linnast bussiga Korenica külla, et hommikul Plitvice järvede rahvusparki minna. Buss oli mugav ja sõit möödus kiiresti. Kui oled fotograaf, siis pakub Plitvice tõelist ilu, mida pildile püüda. Kui aga matkasell, siis järvede ümber tiirutamisega saad naha kenasti soojaks.

Jagan siia veel infot, et bussiaegu saab vaadata ja pileteid osta lehelt getbybus.com, aga saab ka bussijaamast.

Ega Korenicas muud teha polegi, kui siin ööbida ja hommikuti matkama startida. Mägedes oli soojakraade õhtul juba vähem, tundus nii 15-17, aga päeval ikka päikesepaiste ja lausa palav. Hosteli peremees ütles, et mul on ilmaga kõvasti vedanud, sest septembris olevat mõnel hommikul olnud ka ainult 1 soojakraad.

Hosteliga vedas samuti, sest igal hommikul startis siit väike buss õhinas matkahuvilistega looduspargi sissepääsu nr 2 juurde, õhtul korjas sealt väsinud matkajad jälle peale ning tõi hostelisse tagasi. Hostelis sai endale süüa teha ja teiste seljakotiränduritega muljeid vahetada. Üks küsis koguni, kas ma poest midagi tahan, nemad lähevad poodi. Nii viisakas. Ma küll ei küsinud kelleltki, kui ma poes käisin. Nii eestlane.

Sügis Plitvice järvede rahvuspargis

Plitvice järvede rahvuspark ehk Plitvice Lakes National Park on Horvaatia vanim ja suurim rahvuspark.

Siin annab tõesti ringi rännata. Ma pole niiviisi vee peal veel käinudki. Laudteed järvede kohal, nagu meil rabades.

Paksud ja kõhnemad kalad olid selge veega järvedes hästi näha ja kalapildistajaid oli ka üksjagu.  Elusad kalad on ikka suur vaatamisväärsus. Keegi sattus nii hoogu, et  pistis kogu telefoni vee alla, enne kui oma eksitust märkas ja vanduma hakkas. Siiski tundus, et elusad kalad kaalusid märja telo üles.

Väga palju koski.

Ja väiksemaid koski.

Ja julgeid parte. Varahommikul märkasin isegi saarmast, kes näitas mulle, kuidas ta vees kukerpalli teha oskab.

Punased lehed olid oma kodupuud hüljanud.

Veliki Slap ehk Suur Kosk

Teel Suure Kose poole kulges rada kohati kaljude all, aga ikka järveveel.

Ja koopast läbi.

Nii jõudsin ülemisele rajale ja nägin sellist vaadet. Vihje: inimesed kõnnivad laudteel.

Järved on siin mitmel tasandil, ülemistest järvedest voolab vesi alumistesse, tekitades väikesi koskesid. Kõige suurem kosk asub esimese sissepääsu juures ja siin oli tunne, nagu oleksin klassiekskursioonile sattunud, et seda koske näha. Mis veel suvel toimub. Aga mööda laudteed tuleb sinna kohale matkata ja kindlasti üle vaadata. On väärt looduse võimsuse tunnetamist.

Õnneks kosest kaugemal hajusid rahvamassid ära, nii et sai rahulikult omaette matkata.

Kozjaki järve ühest otsast teise saab ka praamiga sõita, sest matkarajad on päris pikad ja kui on tunne, et õigeks ajaks ei jõua tagasi.

Ma ei tea, kas ühe päevaga jõuaks kogu ala üle vaadata. Mina veetsin siin kaks päeva, aga oleks võinud kauemakski jääda. Julgelt võin pakkuda, et nädalaga ei hakka ka igav. Lisaks korraldavad majutusasutused matku mägedesse ja muid põnevaid üritusi. Kindlasti tahaksin tagasi tulla, sest vaated olid imekaunid ja erineval aastaajal saab erinevaid fotosid. Siia tulles tasub fotokaamera kindlasti kaasa võtta.

Turiste on siin igasuguse nahavärvi ja silmade kujuga. On neid, kelle passis on ladina tähed ja neid, kes kirjutavad hieroglüüfidega. Siinne loodus on kõigile kaunis vaadata.

Juhul kui tahate kaarti lähemalt uurida.

Soovitan lugeda ka Horvaatia reisikirja esimest osa ja varsti pajatan juba mõnest saarest.

Rannalinn Zadar, Horvaatia ja suvi oktoobris. 1. osa