Eelmises loos jõudsin Tartust Põhja-Itaaliasse, Varese linna ja sealt bussiga Varese püha mäe ehk Sacro Monte di Varese jalamile. Hakkame nüüd aga ronima ja kui te seda ei viitsi, siis mäepildid on teile suisa koju kätte toodud.
Varese püha mägi asub Campo dei Fiori rahvuspargi südames
Varese püha mägi on üks üheksast pühast mäest Lombardia ja Piemonte piirkonnas, mis on kantud ka Unesco maailmapärandi nimekirja.
Mida kõrgemale mäkke ronisin, seda soojemaks läks. Mõnus T-särgi ilm. Tartus oli veebruar, siin ehk juba aprill. Linnud laulsid üksteisest üle, kollased ja kirjud liblikad lendasid ringi ja inimesed higistasid ülespoole ronides.
Mõned sportlikud vastutulijad jooksid, aga ülespoole küll kedagi jooksmas ei näinud ja jalgrattaga oli ka allamäge parem. Lehtpuud olid veel hallid ja raagus, kevadlilligi polnud näha. Palmid aga nagu palmid ikka.
Palverännutee Sacro Monte di Varese mäeküljel on munakividest, umbes 2 km pikkune ja selle ääres asuvad 14 kabelit. Püha tee ehk Via Sacra on ehitatud aastatel 1600-1700. Kabelite, võlvide ja purskkaevude kompleksi kallal on töötanud mitmed Lombardia kunstnikud.
Mäe otsas asub väike Santa Maria del Monte küla, kitsaste tänavate, võlvialuste ja iidse Romite Ambrosiane kloostriga. Ronisin koos puhkepausidega sinna üles (mägi on tegelikult kõigest 807 m üle merepinna) ja kõmpisin läbi küla umbes 2 tundi. Alla tagasi sain vast 45 minutiga.
Kollases majas oli restoran, istuda sai rõdul. Tänavad on mitmel tasandil.
Millised mäevaated! Kujutage ette niisugust avarust! Külamajad all orus.
Varese linnast on siia lihtne tulla ja näha oli, et inimestele siin meeldis. Paljud olid tulnud ka koeri jalutama. Üles-alla matkates saab hea koormuse, parasjagu higistada ja kauneid mäevaateid nautida. Külas võib trepiastmetel istuda, näo päikese poole keerata, sõbralikke koeri vaadata, piknikku pidada ja lihtsalt olla. Köisraudtee talvel ei sõitnud, aga kevadest alates saab selle abil oma matka veelgi põnevamaks muuta.
Varese linn on ajalooline ja kodune, mida annab avastada mitu päeva
Varese linnas tagasi olles jalutasin läbi nii palju tänavaid nagu jõudsin, vaadates kuidas inimesed rahulikult suhtlesid ja välikohvikutes istusid. Corso Matteotti on peatänav, mis viib mõnede huvitavate vaatamisväärsusteni, neist mõned on Piazza Podestà, Piazza San Vittore koos basiilikaga ja kellatorniga, San Giuseppe kirikuga jt. Rongijaama lähedal asub Carrefour kauplus, saab toidukraami. Ma ei jõudnud linnas kahjuks parke, villasid, Palazzo Estenze’t ja paljut muud põnevat nii lühikese ajaga avastada.
Kena lillekimp vaateaknal.
Linna tuksuvast südamest, Piazza Giovine äärest, leidsin üles aga oma öömaja. Sellelt tänavalt.
Grand Tour, kulla kaal ja maakerad
Kui oled elu nautima tulnud ainult kaheks päevaks, siis ei taha aega raisata äärelinnast rongi- ja bussijaama jooksmisele. Majandasin oma liikumised võimalikult efektiivselt. Ega mõni päev enne reisi algust pole öömajasid enam jalaga segada ka. Ja selles kesklinna öömajas olid nii veidra interjööriga toad, et ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Mõtlesin, et juba selle toa pärast tasub kohale minna.
Mu toa nimi oli Grand Tour. Kuku pikali, kui tabav. Ehk see seletab, miks nii veidrad asjad tuppa kokku olid kuhjatud. Vanad maakaartid, laest alla rippuvad maakerad, raamatuhunnikud, nipsasjad. Üks raamatute sari algas aastaga 1900, kõiki teisi ei jõudnud läbi lapata. Pange minusugune jah vanade raamatute virnaga samasse tuppa – ma hakkasin lootma, et Wizz Air annab mulle mõned vabad päevad juurde. Toa kohta ma ütlen küll, et nõrgem närvikava ei oleks vastu pidanud.
Uks oli siidiga üle löödud.
Ühe raamatu lehekülg. Kaunitar ja Koletis, kaks erinevat stiili.
Võõrustaja oli jätnud mulle karahvini šoti viskit, aga arvestades kõige selle muu butafooria vanust, ma ei julgenud korki avada. Majutuse nimi oli Repubblica di Oz Rooms … Kulla kaal võiks mu ümbermaailmareisi tarbeks muidugi paraja raskusega olla. Muu hulgas oli toas ka Aladdini Imelamp… Kui see nüüd ka elu ei muuda, siis ma jätan selle blogi pooleli.
Hommikul serveeris võõrustaja espresso ja värsked saiad mulle tuppa, sest söögisaali neil ei ole. Kui tee-või-kohvi variante arutasime, siis jõudsime üksmeelele, et lähme kohvist kaugemale ja valime espresso. Ja veel seda-teist-ja-kolmandat. Mõlemal poolel oli rõõm kohtumisest elu maitset kogenud inimesega!
Hommikul avastasin, et olin kogu öö rahulikult ja sügavalt maganud ning valmis uuele matkapäevale vastu minema. Kuna toas oli igal vanal asjal kindlasti oma Lugu, siis ma loodan, et võtsin need unenägudes kaasa ja et need ilmutavad end kunagi minu lugudes. Reisikirja järgmises osas aga näete mägede vahel asuva luikede järve pilte ja saate veel näpunäiteid, kuidas Põhja-Itaalias lihtsa vaevaga kaunitesse kohtadesse jõuda.
Reisikirja esimest osa saate lugeda siit: Varese linn ehk mida teha Milan Malpensa kandis. 1. osa
