Kuidas ma leidsin kiired ja vihased kilpkonnad

Siiani arvasin, et jutud kilpkonnade kiirusest on puhas sarkasm. Peaks ju olema nii, et jalutades  kilpkonnakäigul, jääb koguni maailm igavusest seisma. Arvasin ka, et kilpkonnad söövad ainult pehmet salatit. Täna aga nägin oma silmaga, kuidas üks neist olenditest küünte klõbisedes mööda jalgrada edasi kihutas, mõne aja pärast põõsasse keeras ja seal mitte just kõige väiksema taimevarre hambusse haaras.   Read more “Kuidas ma leidsin kiired ja vihased kilpkonnad”

Nägu on nagu nagi, millel ripuvad erinevad maskid

Nägu  on tavaliselt esimene, millele peeglisse vaadates tähelepanu pöörad ja mille järgi kaasinimesi meelde jätad. Näos peegeldub see, kuidas näed iseennast ja mida näitad endast maailmale. Nägu võib võrrelda ka nagiga, millele kinnitame mantlite asemel maskid.  Read more “Nägu on nagu nagi, millel ripuvad erinevad maskid”

Tuva kurgulaul – iidne, salajane ja tervendav kunst

Kurguhäälne laulmis- või loitsimisviis on sama vana kui inimkond. Tõenäoliselt pärineb kurgulaul ajast, mil inimesed looduse ja loomadega suheldes ümbritsevaid hääli matkima hakkasid. Ja suhtlesid inimesed loodusega vanasti kahtlemata rohkem kui praegu. Linnamelus üleskasvanud inimestele võib selline iidne muusikaviis esialgu võõrastavgi tunduda. Harjutama hakates avaneb aga uks iidsesse, müstilisse maailma. Read more “Tuva kurgulaul – iidne, salajane ja tervendav kunst”