Nagu mu eelmistest Portugali lugudest (Porto ja Faro kohta näiteks) võib-olla mäletate, siis mulle siin väga meeldib. Mõtlesin ka seekord siin mõne päeva veeta, et Porto, Gaia ja Matosinhos taas üle vaadata. Kui kusagile mitmendat korda satud, tekib heldimuse tunne, et näe, siin pingil ma ükskord istusin ja see maja seal on ikka samasugune. Ja […]
Täna räägin sellest, millised on Lagos ja Faro, kuidas seal liigelda ja randa minna saab, jagan ikka loodusfotosid ning kirjeldan tagasisõitu. Käidud saab ka Rota Vicentina viimane teelõik.
Eelmises loos matkasin Alentejo piirkonnas ja jõudsin lõpuks surfarite paradiisi Odeceixe´sse, mis on juba Algarves. Tänases loos uurin, kuidas ma Aljezuri jõuaksin. Jagan jälle fotosid ja teen mis suudan, et teil oleks mingi aimdus nendest paikadest olemas, enne kui seljakotti pakkima hakkate. Ja ma ütlen, et teil tasuks ka pakkima hakata, näeksite väga palju ilu […]
Jätkub minu teekond Costa Vicentina looduspargis. Portugali läänerannik on vägev ja kaunis ning ookean nagu suur elusolend, kes lakkamatult sisse ja välja hingab. On tunne, et tahaks kajakatega kaasa lennata… Ookean oligi see, mis mind Portugali tõmbas. Õie ja Anu muidugi ka, aga ookean eriti. Eelmises loos jõudsin Almogravesse, nüüd rühin edasi Zambujeira do Mar […]
Rota Vicentina on vana kalurite rada, mis kulgeb Atlandi ookeani kaldal, külast külasse, ja külade vahel on umbes 20-25 km tühja maad ehk kaunist loodust ja ookeanivaadet. Rota Vicentina asub Portugali looduspargis, pika nimega Parque Natural do Sudoeste Alentejano e Costa Vicentina. Ma arvan, et aeg-ajalt on lihtsalt vaja ookeani äärde minna ja see aeg […]
Tänan teid, armsad, kannatlikult järgmisi lugusid ootamast! Siit need tulevadki, koos selgitusega, kuhu ma vahepeal kadunud olin. Tegin veel ühe tiiru Portugali, et mõelda põhjalikumalt elu üle järele, saada kauneid looduspilte ja teile jälle midagi kirjutada. Eelmisel korral külastasin Portugali põhjaosa, Porto ümbrust. Seekord oli alguspunktiks Lissabon ja sealt liikusin mööda lääne- ja lõunarannikut Faroni. […]
Iga jalajälg on isemoodi ja räägib oma lugu. Kellele see kuulub, kui raske oli astuda ja milleks see samm üldse tehtud sai. Täna ma räägin ühest hoopis erilisest teekonnast. Püüan seletada, mis on camino ja kuidas see ühel hetkel võib su lihtsalt ise üles leida – isegi siis, kui püüad seda eirata.
Portost mööda ookeani kallast Póvoa de Varzimi viib tegelikult üks palverännuteekond ehk camino. Kui soovid aga kiiremini kohale jõuda, tuleb Portos appi metroo punane liin, mille lõpp-peatus Póvoa de Varzim ongi. Sellest loost saad lisaks lugeda ka Portost kirdes asuva linna Guimarães ja lõunas asuvate linnade Aveiro ja Coimbra kohta.
Porto asub Portugali põhjapoolses osas. Lennujaamast sain metrooga kergesti vanalinna ja peale ergutava tökatmusta hommikukohvi joomist hakkasin vaatamisväärsuste vastu huvi tundma. Porto on nii kaunis linn, et siin võib veeta mitmeid päevi ja ikka ei jõua kõike huviväärset endasse ahmida.
Portugal on Atlandi ookeani ääres asuv iidne meresõitjate riik, mille naabriks on Hispaania. Portugal on suurepärase kliima, maaliliste vaadete, maitsva toidu ja sõbralike elanikega riik ning minu arvates matkasellide paradiis. See lugu räägib reisist talvisesse Põhja-Portugali.
Roque Nublo, kivine sõrm, asub mägede ja orgude keskel. Tänases loos lähme pilku heitma, kui mägine on Gran Canaria keskosa. Mäed on, peale ookeanide ja merede, minu jaoks hädavajalikud.
Santa Cruz on Tenerife suurem linn ja see tuli uudishimu tõttu ikka üle vaadata, sest muidu oleks jäänud kripeldama. Jõudsime imetleda Palmetumi, saada pettumuse osaliseks ning kiiresti-kiiresti minema sõita. Aga jagan teiega õige salati retsepti, et teie ei peaks mingit jama sööma. Puerto de la Cruz oma botaanikaaia ja värviliste majadega oli vahvam, viin teid […]
Järgmine Itaalia-reisi päev! Päevakangelased on Piani d`Erna, Resegone ja Bergamo. Siit tulevad mägede pildid ja mägimatka lugu!
Läheme longime veel põhjarannikul ringi ja ahmime endasse Eestimaa ilu. Vaatame alla tuletornist ja meenutame Eesti sajakroonist rahatähte, unistame Pakri saartele minekust, avastame kiviparadiisi ja viskame matkatossud jalast Kloogaranna rannas.
Madeira lennujaam asub pealinn Funcalist eemal, kohas nimega Santa Cruz. Tulin enne lennukile minekut veel randa suurt vett vaatama ja soolast ookenituult nuusutama. Ütlen mõned sõnad veel Madeira kohta ja siis sätin äralennule. Nagu rändlind suve lõppedes. Madeira on paradiisisaar ja olen väga rahul, et oli võimalik seda külastada. Juba tahaksin tagasi.
Atlandi ookeanis on mitmeid kauneid saari, üks neist Portugalile kuuluv Madeira. Madeiral on lopsakas loodus, pilveudus mäed, Atlandi ookeanilt puhuv soolakas tuul ja troopilised puuviljad. Kohe hakkangi kevadisest Madeira reisist pikemalt pajatama.
Ühes varasemas loos lubasin rääkida, kuidas mul mentorlusega asjad edenevad. Täna tutvustangi inimest, kes aitab tulevastel autoritel jõuda ideest raamatuni, andes nõu sellistel teemadel nagu ise-kirjastamine, autori ärimudel ja veel palju muud põnevat kuni raamatu müügi ja turundamiseni välja. Mina juba kulgen ise-kirjastamise teel ja seda suuresti tänu Tarvo Tobbi ja Minu Raamatu abile.
Eelmises loos rääkisin, kuidas ma Kihnu jõudsin ja jalgratta laenutasin, täna räägin, mida põnevat saarelt leida võib ja miks siia tulema peaks. Olin oma punase, Portugali reisist tuttava seljakoti öömajja jätnud, uue oranži sõbra öömaja ukse taha tõstnud ja nüüd vurasin saart avastama.
Minul jäi hoog eelmisest, Portugali reisist, sisse, ja nii ma siis mõtlesingi, et läheks veel kuhugi ja oleks seal mõne aja. Ja tuleks kunagi. Selles loos räägin, miks ja kuidas ma Munalaiu sadamasse sõitsin, Lindi rabast ja mida kõike varahommikul näeb.
Portugali lõunaosas asuv Sagres on randade ja surfarite linn. Siingi on ookean türkiissinine, kaljud järsud, liivarannad valge liivaga ja ere päike – ideaalne koht, kus veeta rannapuhkus. Sagreses on mitmed surfipoed, surfikoolid ja muidugi mereande pakkuvad restoranid. Nagu ma eelmises loos ütlesin, on Algarve piirkond tõesti üks tükike paradiisi.
Ihamaru Palojärv asub Põlvamaal, kauni männimetsa sees peidus. Palojärv on tuntud oma liivase põhja ja sooja veega ujumiskoha poolest. Täna räägin, kuidas ma siia sattusin, mida teel nägin ja kuulsin. Ja loomulikult ei pääse fotodeta!
Täna võtan ette reisi hoopis sisemaailma. Räägin, kuidas sajandeid vanadest tarkustest just praegusel kummalisel ajastul tuge võib olla. Mida mantrad ja mantraravi endast kujutavad ja kuidas tervis, elujõud ja rõõm nende abil taastuda võib?
Mis ma ikka saladuses hoian, et mida ma täna lõunaks süüa teen. Nii et kohe tuleb siit ahjusoe postitus. Lükkasin mõned minutid tagasi juurikad – peedid ja porgandid – ahju. Ülilihtne!
Nägu on tavaliselt esimene, millele peeglisse vaadates tähelepanu pöörad ja mille järgi kaasinimesi meelde jätad. Näos peegeldub see, kuidas näed iseennast ja mida näitad endast maailmale. Nägu võib võrrelda ka nagiga, millele kinnitame mantlite asemel maskid.