Läksin kuhugi, tulen kunagi. Kihnu saar. 2. osa

Eelmises loos rääkisin, kuidas ma Kihnu jõudsin ja jalgratta laenutasin, täna räägin, mida põnevat saarelt leida võib ja miks siia tulema peaks. Olin oma punase, Portugali reisist tuttava seljakoti öömajja jätnud, uue oranži sõbra öömaja ukse taha tõstnud ja nüüd vurasin saart avastama.

Kihnu saare neli küla ja kaks poodi

Kihnus on neli küla: Lemsi, Linaküla, Rootsiküla ja Sääre. Viimases neist, saare keskel, asuvad ka poed. Kurase poe juures on ka kohvik ja sellest veidi maad edasi on Kihnu pood. Toidu võiks aga mandrilt ikka kaasa võtta, sest valik siin kuigi suur ei ole ja kohalikele elanikele võiks ka midagi jätta. Ainult leiba-saia ei tasu kaasa vedada, sest neid küpsetavad erinevate talude perenaised ise ja need maitsevad nagu päris-leib ja päris-sai kunagi. Mu punane seljakott sai lastiks üksjagu ülihäid pätse ja hakkas kandiline välja nägema.

Sadamaturul on veel Kihnu Virve Puhvet, kust võib saada Kihnu Virve keedetud eriti maitsvat hernesuppi ja samuti leiba-saia, kooke ja muud head. Nagu ma juba eelmises loos kirjutasin, Kihnu Virve on armastatud ja jõuab palju.

Kihnu väekad naised sõitsid vanasti, ja sõidavad ka nüüd, külgkorviga mootorrattaga.

Värvikirev muuseum ja õigeusu kirik

Sellisest vahvast muuseumist saingi teavet Kihnu Jõnnu ja Kihnu ajaloo kohta. Siit saab ka kohalikku njaputüed. Muuseumist üle tee on õigeusu kirik.

Kihnu muuseum

Üks vahva njaputüepued oli ka sadama lähedal.

Tuletorn ja kiviparadiis

Déjà-vu. Kas teiega ei juhtu nii, et kui olete midagi korra näinud, siis näete üsna varsti sarnast asja uuesti? Minuga juhtub küll, ja seekord nägin jälle umbes samasugust tuletorni nagu Portugalis Cabo de São Vicente´l.

Kihnu tuletorn

Istusin jälle ühel maailma serval ja vahtisin silmapiiri. Kuna maailm triivib hetkel nagunii otsejoones maailmalõpu poole, siis tundus selline päevakajaline hetk.

Kihnu tuletorn asub Pitkänä ninal ja aitas siinses kariderohkes ja madalas rannikumeres laevadel ohutumalt liigelda. Sadamast tuletornini ehk saare ühest otsast teise on umbes 6 km. Vaated tornist:

Leidsin jälle ka kiviparadiisi. Arvate, et sain siis õhtuse praamiga tagasi sõita? Või järgmisel päeval? No ei. Kivid, kivid, kivid! Küll ma kunagi tulen!

suured kivid Kihnu rannas

Ja Kihnu rannad

Ma kihutasin ausalt jalgrattaga hulga kilomeetreid maha. Eks kohalikud on harjunud, et muudkui sõelutakse. Rõõmsaid rattureid tuli kõikjal vastu. Vahemaad on siin sellised:

Ma tõesti nautisin jalgrattasõitu, aga aeg-ajalt oli hea küll end randa pikali visata. Üks rand oli Rock City juures, nagu ma eelmises loos kirjutasin, ja järgmine vahva oli Linaküla rand. Selle leiad nii, et sõidad kiriku ja muuseumi juurde ja jälgid teeviitasid. Saarel on nii vahvad teeviidad! Linaküla rannas oli rannakämping, väga suur plats telkimiseks, ja veepiiril ka hulk adrut. Linaküla kandis on lagedam, männimetsa asemel on kohevad kadakad.

Liiva-aa kivi ja salarajad metsas

Kihnu Reesuratas on marsruut, mis juhatab Kihnu vaatamisväärsusteni. Kihnus on mõned maanteed, aga kihnlased ise on loonud metsa otseteed, salarajad. Need on väga põnevad ja ma katsetasin, kas mul õnnestub ära eksida. Millist teed valida?

Otsustasin ka, et suurt rändrahnu ma metsast otsima ei lähe, nägin kive rannas juba küll. Plaan oli hoopis poodi minna. Poodi ei tulnud ega tulnud ja ühel hetkel oligi see suur Liiva-aa ehk Liiva-aia kivi mu nina all. See oli nii vägev kivi, et mul oli kohtumise üle tõeliselt hea meel. Ütlesin vist juba ühes varasemas loos, et ma pean kivide lugusid kuulama. Panin käed kivile ja lihtsalt teadsin, et “südames on kõik olemas”. Sinu südames on vastused kõikidele sinu küsimustele! Usu mind!

Kihnus ei ole siiski võimalik eriti kaua äraeksinud olla.

Mõned vikerkaared sünnivad merest

Võiks ju mõelda, et miks just siis vihma sadama hakkas, kui mina jalgrattaga põldude vahele olin jõudnud. Appi, ma sain märjaks! Aga võib ka vaadata päikest ja teada, et kõik on selleks nii välja mängitud, et ma oskaksin märgata vikerkaart! Oleks ma tuppa pagenud, oleks kõik see ilu nägemata jäänud. Kaks vikerkaart sündisid otse merest. Kui olin need ära jõllitanud ja pildistanud, oli ka vihm üle. Ma pean vikerkaari looduse imedeks, mis toovad endaga alati midagi head kaasa. Nii et nüüd juhtub midagi väga head ka teiega, armsad, kes te lugemisega siiani jõudsite!

Kihnu on eriline ja väekas paik

Kihnus toimetavad kohalikud elanikud suvel rahulikult oma taludes ja turistid hajuvad osadesse neist taludest, randa ja vaatamisväärsuste juurde. Kihnu, nagu saared enamasti, on eriline, omaette maailm ja väekas paik. Tuul, päike, võib-olla ka vihm, tormine või rahulik meri, kivised rannad, rahu ja vaikus… Oma keel, kombed, toidud, elu kogukonnana ja rahvariiete kandmine.

Saarele võiks tulla aega maha võtma näiteks need, kes muidu oravarattalt maha ei saa, on muremõtetes või deprekas. Alguses võib olla küll selline ärevus, et mida ma siin nüüd peale hakkan, üksi, lost, läheks kohe tagasi, aga siis (mõne päeva pärast ehk) rahuned, hakkad ümbritsevat ilu märkama, omas tempos kulgema ja iseeneses kooskõla looma. Männivaigu ja meresoola järele lõhnav õhk tekitab heaolutunde ja tervendab keha, meelt ja hinge. Ehk leiad elujõu ja -rõõmu taas üles. Ebaolulised asjad triivivad kusagile kaugele ära. Lihtsalt oled kusagil ja küll tuled kunagi.

Ma tahtsin saarele tagasi juba siis, kui Kihnu Virve nimelist praami ootasin ja saarest viimaseid pilte tegin.

Reisikirja eelmist osa loe siit:

Läksin kuhugi, tulen kunagi. Teel Munalaiu sadamasse. 1. osa