Nädalavahetus Itaalias – Piani d`Erna, Resegone ja Bergamo. 2. osa

Järgmine Itaalia-reisi päev! Päevakangelased on Piani d`Erna, Resegone ja Bergamo. Siit tulevad mägede pildid ja mägimatka lugu!

Hommikul Leccos ärgates mõtlesin, et kihutan ilma söömata mägedesse nii ruttu kui võimalik. Üks tädike peatas mu aga kinni ja veenis, et kuna hommikukook on hinna sees, siis tuleb see ära süüa. Kui ilus hommik! Bussipeatuses vaatasin, et nr 5 buss paneb otse mööda ja mis siis nüüd. Järgmine tädike astus ligi ja seletas, et õige nr 5 tuleb alles 5 min pärast ja ära muretse, ta läheb ise ka peale. Ja siis vedas mu natuke teise kohta, kus buss tegelikult peatus. Ma olin nii ähmis, et sain itaalia keelest täiesti aru. Tegelikult küll kehakeelest, aga no olgu.

Buss nr 5  marsruudil Lecco – Piani d`Erna

Itaala serpentiini-teed, oi kuidas ma naudin seda mägedes keerutamist! Võtke palun mind kaasa kui mägedesse sõitma lähete! Kõige parem muidugi, kui ma ise saaksin autot juhtida! Seekord polnud nii palju aega, et ise marsruute leiutada. Võib-olla oleks jalgsi ka Erna mäele saanud, aga mul oli viimane Itaalia-reisi päev ja ma tahtsin võimalikult kaua mäe otsas olla. Bussist maha ja kohe köisraudteega edasi.

Piani d`Erna matk sobib kõigile

Erna mäel oli lame platoo ja matkarajad mäe küljel.

Siin saavad need ka kõrgust nautida ja päikest võtta, kes otseselt matkata ei tahagi. Igas eas inimeste jaoks erinevad võimalused.

Kevadine linnulaul ja karge õhk. Vaade Lecco linnale, Como järvele ja hiiglastele.

Erna mägi on 1327 m kõrge. Mägedes olemine teeb mulle head. Võib-olla teeks teile ka.

Lonkisin rajakesed läbi ja vaatasin, et mõned panevad kilgates üle lumise välja järgmiste mägede suunas. Läksin ka, hakkasin ronima ja mõtlesin, et viskan üles tippu ära.

Bergamo Alpid ja Resegone

Need siin peaksid olema Eel-Alpid ehk Bergamo Alpid ja Resegone mäetipud. Resegone mäe kõrgus on 1875 m ja see kõrgub üle Lecco linna. Läksin ja läksin. Teerada lookles ümber mägede. Kogu aeg tundus, et mingi tipp on seal järgmise käänaku taga. Aga ei olnud.

Neil, kes mägimatkamist tõsiselt võtsid, olid päris õiged ja haakuva tallaga matkasaapad, matkakepid ja muu varustus. Õnneks mu saapad haakusid ka päris hästi ja õnneks keegi vist ei näinud, et ma mõnes kohas ronisin neljakäpukil. Väike rada oli ette trambitud ja sellelt kõrvale astuda ei olnud hea mõte. Ma korra proovisin ja hea et puutüvest kinni sain. Lehed lume all olid libedad.

Tähistatud matkarajad.

Mõned sildid. Passo del Giuff 1531 m.

Kui ma jõudsin siia …

… siis avastasin, et tegelikult ma pole õieti veel kusagile jõudnud ja ega täna ei jõua ka, sest viimane gondel alla läheb kell 17. Pärast seda võid pimedas ise nuputada, mida hommikuni teha. Olin kogu aeg mõelnud, et eks tagasi on ju lihtsam minna, kuni korra seljataha vaatasin. Siis ronisin veel natuke aega ikka kõrgemale, et allaminekut edasi lükata. Kuni üks jalg märku andis, et temale tegelikult selline pinnas ei sobi ja tema võtab nüüd puhkuse. Õnneks vist keegi jälle ei näinud, et ma kelgutasin allamäge mõned järsemad teelõigud tagumiku peal. Seda ma olen ennegi öelnud, et mägironijat minus ei ela.

Riided kuivasid hämmastavalt ruttu ära. Kui Eestis läheb lumi saapasse, siis on sokk nii kaua märg kui selle saab ära vahetada. Mäel oli lumi pehme ja õhuline, laskis ise riiete küljest lahti ja tuli saabastest välja. Superilm mägedes turnimiseks, sest kuigi päike oli soe, siis külmunud kivid ei läinud jalge all veerema. Ma pole kunagi varem arvanud, et mina ja lumi võiksime kokku kuuluda.

Ja siit nüüd otsejoones alla.

Kas mujal on rohi rohelisem

Mujal on rohi rohelisem jaa, eriti kui lennata lõunapoole. Kui Lecco päev tundus halli värvi nagu Eesti septembri või oktoobri ilm, siis Erna mäel oli märtsi või aprillikuu kevad. Kuidas ma armastan kliimat, kus november-detsember-jaanuar-veebruar jäävad lihtsalt vahele. Roheline rohi tundus nii loomulik. Kuidas saaks kusagil teisiti olla?

Bergamo ja sünkroonsused

Jälle jõudsin parkimisplatsile tagasi selleks ajaks, kui buss nr 5 peatusesse saabus. Sünkroonsuste järgi saan aru, et olen õigel teel. Keegi lihtsalt aitab mind, eriti kui tillukese ajapurgi sisse peab mahtuma kogukas elamuste kontsentraat. Jõudsin Leccossse, sealt rongiga Bergamosse tagasi ja linnatiir. Bergamo on ka täiesti talutav, kui seal väga kaua ei pea olema.

Orio al Serio 20 min lennujaamast

Õhtul hilja sõitsin Bergamost nr 1 bussiga lennujaama ja sealt hakkasin öömaja poole astuma. Lennujaam asub tegelikult Orio al Serios. 20 min lennujaamast lonkimist ja saabki end mugavalt ära majutada kui lennud peaksid öösel minema. Teeotsas meenus mulle, et ma olen Orio al Serios juba korra olnud. Olen neid tänavaid näinud, pisikeses pizzakohas käinud, mägesid vaadanud ja mõelnud, et siia peaks tagasi tulema, sest Itaalia on nii mõnus ikka. Kogu praeguse seikluse vältel tundus, et olen meenutuste-reisil ja mina olengi Vaimustus.

Lennukite müra oli magamistuppa kuulda, aga päris öösel magasid nemadki.

Talvine Riia linn

Ja seejärel Riia linn, kuhu ma ju teel olingi. Foto, juhul kui te ei usu.

Riia turul müüjad juba teavad, et aa, sina oled Eestist. Võtad ainult ühe juustu või? Mul on juba oma lemmiktoidud seal. Meemüüjaga seekord ei läinud rääkima. Ei ostnud kaasa rohkem kui kanda jõudsin.

Kolm päeva reisimist on ikka parem kui null päeva, nagu sõbrad ütlesid. Igal juhul tasub vaimustus üles leida. Minu jaoks reisimine küll ei ole mugavustsoonist välja minek, pigem just mugavustsooni leidmine. Sest see aeg, kui ma ei ole reisil, on äärmiselt kohutavalt ebamugav. Nii et minul võib ju aeg-ajalt olla kasvõi kolm päeva mugavat ja huvitavat omaetteolemist.

Tulge aga järgmiste heade ideede ja soovitustega lagedale!

Reisikirja esimene osa:

Nädalavahetus Itaalias – Lecco linn ja Como järv. 1.osa