Rooma ületas tegelikult minu ootusi ja tõusis suuremate linnade seas üheks mu lemmikuks – kohe Porto kõrvale. Jah, turiste oli seal tohutult. Mõnikord tundus, et kogu maailm oli otsustanud samal päeval täpselt samasse tänavasse ära mahtuda. Ometi ei mõjunud Rooma mulle nagu mõned suurlinnad, kus vaatamisväärsused on üksikud saarekesed lõputu betooni keskel. Roomas on terve linn ise vaatamisväärsus.
Jalutades mööda tänavaid nägin maju, mille puhul tundus, nagu oleks neil vähemalt paar sajandit vanu, põnevaid lugusid rääkida. Ümberringi leidus väga palju kirikuid, purskkaeve, skulptuure ja ajaloolisi hooneid, mis olid vanad, ilusad ja tõenäoliselt tähtsamad, kui välja paista lasksid.
Rooma suvekuumus polegi linnalegend
Rooma ilm võib suvepäeval minna maru palavaks. Selliseks palavaks, kus päike ei paista mitte ülevalt, vaid näib kõndivat isiklikult sinu kõrval. Päikesepiste võimalus tundus täiesti realistlik. Õnneks leidus varjulisi tänavaid, kirikuid, kohvikuid ja poode, kuhu aeg-ajalt peitu pugeda ning oma sisetemperatuur taas inimesele sobivale tasemele viia. Seetõttu kulges minu vaatamisväärsustega tutvumine üsna aeglases tempos. Ausalt öeldes pole ma kindel, mida kõike ma ära nägin. Rooma on niisugune linn, kus võid lihtsalt lõputult jalutada ja oodata, et ta end päriselt näitama hakkaks.
Kes eelistab suusatamist päevitamisele, ja kellele pidev küünarnukitunne ei ole vajalik, sellel vast päris südasuvel ei tasu Rooma minna. Sel ajal saabub turiste kogu maailmast soojakraade nautima – mida maikuus oli juba vähemalt 32 – ja vaatamisväärsuste järjekordades seisma. Kindlasti peavad Roomas jalutades olema väga mugavad jalatsid, peakate ja joogivesi. Jalutuskäik Rooma linnas võrdub korraliku matkaga.
Avastasin üsna kiiresti, et Roomat tuleb mulle manustada väikestes kogustes, umbes nagu väga kanget espressot. Natuke annab energiat ja inspiratsiooni, liiga palju korraga võib aga pea ringi käima panna. Seepärast olin igal õhtul väga rahul, kui sain rongiga tagasi Anziosse sõita ja pesta Türreeni mere vees maha kogu päeva linnasagina.
Kohustuslikud vaatamisväärsused …
Üles tuli leida Via di Campo Carleo, sest sealt pidi avanema suurepärane vaade. Peale raudväravast sisenemist avaneski vaade Foorumile ja oli võimalik pildistada vana maailma varemeid.
Edasi võis tohutu rahvamassi lainetes loksuda lagunenud Colosseumi poole.
Ja seejärel Centro Storico suunas, kus pidi olema vahva jalutada. Muidugi ka kuulus Trevi purskkaev, mille ümber oli kogunenud inimmeri.
Mida peab teadma, enne kui otsustad metroosse siseneda
Termini jaamast Vatikani suunas otsustasin sõita metrooga. Metroo rongid olid sel päeval vist pahurad, sest kuigi ma üritasin kiiresti vagunisse hüpata, ja vagun ei olnud rahvast täis, pressiti mind uste vahele, nii et üks jalg vagunis ja teine perroonil. Teised reisijad kangutasid mu uste vahelt perroonile tagasi ja rong kihutas minema. Ka järgmine rong virutas uksed kiiresti ja hooga kinni ning kihutas minema, nii et mõnedest sõpruskondadest või perekondadest jäid osad liikmed maha. Ja rong oli pooltühi. Kas aga Eestis oleks keegi mind uste vahelt välja tulnud kangutama või oleks eemalt parastatud?
Seega soovitan kokku leppida, millisesse peatusesse on plaan jõuda, et juhul kui osa reisiseltskonda juhtub rongist maha jääma, ei pea läbi kinnise ukse karjuma ja lootma, et teine perroonil kuuleb. Ka lastega tuleks sel põhjusel metroos olla üliettevaatlik.
Oh seda kuulsat Vatikani!
Vatican City on maailma väikseim iseseisev riik, aga selle mõju on kõike muud kui väike. See on koht, kus pindala on pisike, kuid tähendus on väga suur. Esimene asi, mis seal inimesed vastu võtab, on Püha Peetruse väljak. Tundus, nagu oleksin sattunud väga suure, väga vaikselt toimiva lavastuse sisse, mille reegleid inimesed täielikult ei tea.
Vatikani puhul on huvitav see, kuidas sealne maailm ei ole tekkinud ainult ehitamisest, vaid ka kogumisest. Vatican City on muu hulgas üks maailma suurimaid kunsti ja ajaloo hoidlaid. Ja suur osa sellest kogust on sinna jõudnud tänu paavstidele, kes on läbi sajandite olnud üllatavalt kirglikud … kunstikogujad.
Pöörlev pronksskulptuur. Kera kera sees.
Püha Peetruse basiilika ümbruses ja sees leidub lugematul hulgal skulptuure, maale ja arhitektuurseid detaile, mis on pärit nii antiiksest Roomast kui ka hilisematest sajanditest. Paavstid on teadlikult toonud vana Rooma kunstipärandi Vatikani. Mõnes mõttes toimus seal suur kunsti ümberkolimine. Seega vana Rooma ei ole kadunud, vaid on saanud uue aadressi. Vatikan on ka koht, kus hoitakse maailma mälu.
Vatikani muuseumide pilet iseenesest ei ole väga kallis, aga isegi paar päeva varem pole pileteid tõenäoliselt enam müügil ja heal juhul on võimalik osta giidiga tuur, mis oli umbes sama hinnaline kui mu lennupilet Rooma.
Vana Rooma huvitavam kultuuripärand on aga mitmetel tasanditel maa all, kuhu mind kahjuks muidugi ei lubatud. Milline kaotus, et mul pole võimalik teile sellest pajatada! Blogijaid võiksid giidid ikka juhatada ka põnevamate asjadeni, et ei peaks kirjutama järjekordset Wikipedia juttu …
Sixtuse kabel ei ole ainult muuseum
Sixtuse kabeli lagi ja seinad on kaetud freskodega, mis jutustavad Piibli lugusid ja paavstluse ajalugu. Kõige kuulsam osa on lagi, mille maalis Michelangelo. Lagi ei ole lihtsalt lagi, vaid narratiiv. Seinad ei ole lihtsalt seinad, vaid ajalugu. Kõige kuulsam stseen seal on Aadama loomine, kuulus peaaegu-hetk, kus kaks kätt peaaegu puudutavad teineteist.
Sixtuse kabelil on ka väga praktiline ja oluline koht: seal koguneb kardinalide konklaav, et valida uus paavst. Kui uksed sulguvad, siis välismaailm nende jaoks mõneks ajaks kaob. Kui otsus on tehtud, tõuseb korstnast kuulus valge suits.
Suursugune ja kullasäras Basilica di San Pietro in Vaticano
Püha Peetruse basiilika oma kullasära ja hiilgusega jättis tõeliselt vapustava mulje. Lagi on nii kõrge, et mõtted muutuvad poolel teel üles natuke väiksemaks. Basiilikas asub ka üks maailma kuulsamaid skulptuure, Michelangelo Pietà. See on üks neist hetkedest, kus kunst tundub pigem millegi väga vana ja väga vaikse mälestusena. Ja kusagil basiilika sügavustes väidetakse asuvat ka püha Peetruse haud.
Püha Peetruse basiilika oma kupliga paistab olevat nagu täiesti eriline maailm, mis on otsustanud Roomaga siiski viisakalt koos eksisteerida.
Kui lõpuks Vatikanist uuesti Itaalia pinnale astusin, paistis päike taas silma ja Rooma tänavamüra tuli tagasi. Aga mina olin korraks olnud kusagil, kus Aeg oli aeglasem ja tema Lugu palju mitmekihilisem.
Castel Sant’Angelo, väga paksude müüridega kindlus
Castel Sant’Angelo asub Vatikani lähedal ja tundub väljast vaadates nagu suur ümmargune kindlus, mis on otsustanud, et sirged jooned on ülehinnatud. Sealt kulgevat salakäik otse Vatikani suunas ja see olevat olnud paavstide põgenemistee. Kindluse sees on kitsad koridorid, vanad trepid ja ruumid, mis meenutavad, et kindlusel ei ole kunagi olnud ainult üks eesmärk. Seinad justkui sosistavad erinevatest ajastutest.
Katuselt avaneb vaade Roomale nii, et linn ei näe enam välja nagu kaos, vaid pigem nagu väga vana ja väga mitmekihiline lugu, mis pole veel lõppenud. Tiberi jõgi lookleb rahuliku joonena kaugel all.
Castel Sant’Angelo ees olev sild on kuulus Inglite sild ehk Ponte Sant’Angelo
Isegi kui su eesmärk on kõigest jõuda teisele kaldale, sunnib see sild sind mingil hetkel aeglustama ja ringi vaatama. Sild ise olevat ehitatud algselt juba antiikajal keiser Hadrianuse ajal. Aja jooksul on silda korduvalt parandatud ja ümber ehitatud. Eriliseks teevad silla inglid. Silla äärtes seisab rida valgeid inglite skulptuure, mis olevat lisatud 17. sajandil. Silla all voolab aeglaselt Tiberi jõgi.
Pantheon on vapustav, tõeline ja vägev
Pantheon oli kõige vägevam asi, mida ma Roomas nägin. Pantheon on üks neist haruldastest hoonetest, mis ei ole varemed klassikalises mõttes. See on pigem vana, aga väga elus ajaloohetk. Pantheoni kuppel on näide antiikmaailma inseneride mõtlemisest. Selle keskel on avaus nimega oculus. Tõenäoliselt võib küsimus, kuidas ja millest see kuppel on ehitatud, tänapäeva inseneridele parajat peamurdmist valmistada.
Kuna ainuke valgusallikas Pantheonis on oculus, siis on seal valgus alati muutuv. Päikesevalgus liigub mööda seinu aeglaselt, nagu keeraks keegi suurt nähtamatut kella. Aeg ise näib hoones sees käituvat veidi viisakamalt kui väljas. Pantheon on koht keset Roomat, kus Aeg muutub ajatuks ja minul tekkis küsimus, mis tunne oleks hõljuda järjest ülespoole, kuplist välja, ja kas sealtkaudu võiksid ka teised olendid allapoole, inimeste keskele hõljuda. Väidetavalt olnudki Pantheon nii-öelda kõigi jumalate tempel. Mõned küsimused aga polegi loodud vastuseid saama.
See on hoone, mis on elanud kauem kui enamik impeeriume ja niisama kaua on ka vihm oculuse kaudu hoonesse sisse sadanud, õhustiku müstiliseks muutunud, ja põrandalt ära voolanud.
Mulle väga meeldis Pantheonis olla. Tundsin, et see on üks päris tõeline ja vägev asi. Kui Pantheonist uuesti välja astusin, tundus Rooma tänav hetkeks kuidagi liiga tavaline. Liiga lärmakas ja liiga kiirustav. Justkui oleks keegi tõmmanud mind korraks ajavoolust välja ja siis ettevaatlikult tagasi asetanud.
Reiside oluline osa on meeldejäävad kokkusattumused
Itaalia pakkus ka taas väga mitmeid kokkusattumusi. Näiteks jääb soe tunne ühest pisikesest butiigist, kus müüdi siidisalle. Sattusin seda märkama just hetk peale mõtet, et enne Roomast lahkumist peaksin ostma kingituseks siidisalli. Butiigi müüjannaga oli hea vestelda ja muu hulgas rääkis ta, et viimase 20 aastaga on Roomas väga palju muutunud, käsitöölised, kes varem tema butiigi kõrval oma kunsti müüsid, on kadunud ja asendunud nii-öelda mass-suveniiride müüjatega. Küsitlesin müüjannat ka salli osas – et kas see sisaldab polüestrit või mitte – ja veendusin, et tegu on tõesti mulberry siidiga. Niisugused head emotsioonid toidavad hinge veel kaua peale reisi lõppu.
Kas Fiumicino lennujaamas saab ööbida?
Kas ühes või teises lennujaamas on mugav ööbida, see on ka üks põnev teema. Kui lend läheb väga vara hommikul ja lennujaama lähedal asuvate hotellide hinnad on nii kõrged, nagu Fiumicinos, siis on täiesti võimalik endale lennujaamas mõni tool leida, kus mõned tunnid tukkuda, raamatut lugeda või blogi kirjutada. Õnneks sai õhtul juba piletikontrollist läbi, reisiterminali, kus oli pehmeid toole, mis küll olid käetugedega võimalikult ebamugavaks muudetud. Tukkuda oli siiski võimalik. Ja hommikuni pole tavaliselt kuigi palju aega.
Aeg jutustab oma Lugu – ja igal ajastul isemoodi
Rooma osutus palju põnevamaks, kui ma oskasin oodata. Igal sammul on seal mõni kuju, purskkaev, kaunis hoone või lihtsalt üks nurgake, mis näis olevat otsustanud Aja lukku jääda. Linn ise oli justkui lõputu vabaõhumuuseum, kus eksponaadid ei seisnud klaasi taga, vaid elasid täiesti tavalist igapäevaelu.
Samas on natuke kurb mõelda, kui palju sellest vanast kultuurist on aja jooksul kadunud või muutunud. Aeg on Roomas olnud üsna loominguline autor – ta on oma lugu ümber kirjutanud, kihte peale ladunud ja detaile kustutanud nii, et keegi ei saa lõpuni kindlalt öelda, kuidas kõik kunagi tegelikult oli.
Aga isegi nende iidsete müüride vahel on võimalik midagi tajuda. Kui korraks aeglustada ja kuulata, siis justkui kostaks läbi kivide mingi väga vana hääl, või pigem tunne, et siin on kunagi midagi suurt olnud.
Itaaliat meenutades jääb aga kõige rohkem südamesse inimeste heatahtlik suhtlemine. Inimesed kirjutavad üksteise eluraamatutesse ju kõige värvikamaid peatükke. Ja see, millise värviga need lood kirjutatakse, sõltub juba kohtumisest ja hetkest.
Roomast jään ma muu hulgas igatsema ka 32 soojakraadi. Ma miskipärast ei usu, et Eesti ilm suudab midagi sellist saavutada, isegi siis kui ta mõnel üksikul suvepäeval pingutab.
Reisikirja esimese osa leiad siit:
Miks minna Fiumicino lennujaama ja mis on Anzio? 1. osa
