Täna jagan sinuga kaht magusat retsepti. Esimene neist on kirsi-maasika-mustsõstra moos ja teine maasika-mustsõstra püree. Mida paremat sa võiksidki pühapäeva hommikul pannkookidele lisada?
Noolisin kirsse juba mitu päeva. Sama tegid ka luurajad – kolm musträstast, kes maandusid ühel hetkel kirsipuule ja seda mõtlikult hindama jäid. Minu hüüde peale: „Kuulge teie, kirsid pole veel valmis!” vangutasid mustakuuemehed veel veidi aega pead ja lendasidki ilma proovisuutäit võtmata minema. Kas linnud ongi nii kergeusklikud?
Musträstad on omaette muhedad tegelased. Olen eelmisel aastal ise näinud, kuidas üks, kirss nokas ringi kõndinud musträstas, selle hoopis teisele vennale loovutas. Pistis oma isikliku, hästi hoitud aarde lihtsalt teise linnu noka vahele. Tõsi küll, mitte ilma eelneva pikema veenmiseta (s.t. säutsumiseta) parvekaaslase poolt. Ja tegelikult mulle päris meeldib kuulata, kuidas need linnud kirsipuu otsas rõõmsalt matsutavad ja mahlakalt sädistavad. Selle tõttu ma oma puid ka ei „võrguta”. Lindude võrgust lahtipäästmine ja võõraste kasside võrgu alt kättesaamine võtab ka üksjagu energiat.
Ühel päeval olid aga aias peale kirsside ka maasikad ja mustad sõstrad korraga valmis. Targem oligi marjad enne konkurentide järgmist külaskäiku lihtsalt ära korjata. Ja kui kõiki marju on just nii parasjagu vähe, et eraldi nendega jännata pole mõtet, aga just nii parasjagu palju, et korraga ära süüa ka ei jõua – mida siis teha?
Sel aastal kallasin kõik korjatud marjad ühte suurde potti kokku ja keetsin moosiks.
Kirsi-maasika-mustsõstra moos
1,4 kg kirsse
1,4 kg maasikaid
700 g mustsõstraid
(kokku 3,5 kilo marju)
1,5 kg suhkrut
Puhastasin kirsid kividest ja kallasin vedeliku ära (seda saab külmutada, lisada teistele moosidele, kasutada morsi ja magustoitude tegemiseks jms). 1,4 kg on siis järele jäänud kirsse. Puhastasin maasikad ja mustsõstrad. Panin kõik suurde potti ja suhkrut (olgu, seekord tõesti valget) kihiti vahele. Kuumutasin keemiseni ja edasi lasin madalal kuumusel umbes 15-25 minutit podiseda. Suhkru kogus on muidugi maitseasi, seda võib keetmise ajal ka juurde lisada. Oleneb marjade magususest. Minule maitsevadki hapukamad moosid. Riisusin tekkinud vahu ära ja panin moosi puhastesse kuumutatud purkidesse. Kaanetasin samuti puhaste kuumutatud kaantega. Valmis!
Ühel päikeselisel päeval jändasin veel maasikate ja mustsõstardega. Tulemus on siin:
Maasika-mustsõstra püree
1,5 kg maasikaid
0,5 kg mustsõstraid
(kokku 2 kg marju)
700 g suhkrut
Puhastasin maasikad ja sõstrad, kallasin potti kihiti suhkruga. Väikese sortsu lisasin eelmisest moosist järele jäänud kirsivedelikku. Kuumutasin segu keemiseni ja edasi lasin madalal kuumusel umbes 15-25 minutit podiseda. Suhkrut võib jälle maitse järgi juurde lisada, seekord olid lihtsalt väga magusad maasikad. Riisusin tekkinud vahu ja püreestasin segu. Panin moosi puhastesse kuumutatud purkidesse ja kaanetasin puhaste kuumutatud kaantega. Maitsemeel ütleb, et nähtud vaeva pole tarvis kahetseda!
Nipp: miks sa võiksid ka vaarikamoosi keeta või lihtsalt niisama vaarikaid süüa, loe siit.