Legendaarne Burtnieksi järv, Lätimaa. 1. osa

Kohe saate mõtteainet, kas sooviksite Burtnieksi järve äärde omaette olema sõita ja kuidas on olla üksi öösel keset Lätimaa metsa.

Mõnikord tulevad inimestele veidrad mõtted pähe. Teinekord tundub tagantjärele, et need mõtted on suisa ebamõistuspärased. Aga see vist eristabki inimliiki mõnedest teistest liikidest. Võime olla arukusevaba. Minul tulevad sellised ideed eriti sageli. Ma teile kõigest igaks juhuks ei räägi. Küsige personaalselt või kutsuge mind esinema, viperustest ja kummalistest kogemustest rääkima.

Eelmisel nädalal tuli mulle taas üks selline mõte. Neljapäeva õhtul kell 7 pakkisin telgi ja ujumisriided ning alustasin sõitu Burtnieksi järve äärde Lätimaal. Lugesin, et Burtnieksi järve ääres on kämping ja männimets ning otsustasin öö seal veeta.

Kuidas Burtnieksi järve äärde saab

Burtnieksi järve äärde saab nii, et sõidad Valmierasse ja sealt veel 25 min edasi ning oledki kohal. Mina nii ei teinud. Mina usaldasin Google Mapsi. Selliseid külasid polnud kaardilgi, millest mina läbi sõitsin. Hiljem tagasi vaadates – seda teed vist ka kaardil ei olnud. Kruus, kruus, kruus igal pool. Aga kuhu sa pöörad või tagasi keerad, igal pool ümberringi sellised teed. Kiiruse piirang 60, nalja teete või, ma logistasin 40-ga ja nuuskasin tolmu. Seal ma sain aru, et Google Maps on aruvaba ja teda ei tohi usaldada, aga ega ma ise ka targem ei ole, sest mis vanal heal Valmieral viga oleks olnud?

Ezerpriedes, päikeseloojangu kämping

Ezerpriedes kämping oligi sügaval metsa sees olemas, üks karavan oli ka järsakust alla sõitnud ja parkis järve ääres. Ma ei hakanud pimedas. Jäin üles kaldapealsele, retseptsiooni juurde, ei tea, kas sinna tohtis või mitte. Aga null inimest, keegi ei märganud. Lambikesed põlesid metsa all, hubasuse puudumise üle ei saanud nuriseda.

Avastasin metsast toolid-lauad, puhta tualeti ja kraanikausi. Kindlasti oleks kämpingu majakesed ka üles leidnud, kui oleks julgenud rohkem ringi kolada. Majakesi saab booking.com-st broneerida.

Valgustatud trepp.

Ezers tähendavat läti keeles järve ja priedes männipuid. Seega on siin männimetsa kämping järve kaldal.

Järve kallas polnud üldse selline, et hõissa, lähen ujuma. Kellel on siin paat, see saab järvele minna.

Sellisel ajal väljamaal ringi lonkimine on tegelikult üks asi, mille pärast ma reisile lähen. Kohapeal aga on tihti mõte, et miks ma siia küll tulin.

Burtnieksi järv on Lätimaal üks legendaarsemaid järvi

Vanarahvas rääkinud, et Burtnieksi järv maandunud kunagi, peale oma nime kuulmist, taevast suure pilvena alla maa peale. Järve vana nime Astijervs (läti keeles – Eesti järv, samuti ka kandik, salv) andnud sellele siin varem elanud liivlased. Hiljem hakatud järve Burtnieksi järveks nimetama. Võib-olla pärineb nimi ka sellest, et ennustajad või teadmainimesed (burtnieki) nikerdanud siin mesipuudesse oma märke.

See oli üks neist väga vähestest kordadest, kui ma soovisin, et hommik juba rutem saabuks. Sest mis saab, kui mõned metsaloomad tunnevad pirukate lõhna ja tulevad neid omale küsima? Metsaloomi ei tohi toita ja mis ma ütlen neile siis?

Ühes väikeses asulas oli Top! kauplus kella 22-ni avatud ja nii need pirukad ja leib autosse jõudsidki. Lätimaale minnes ma ei vea kunagi kodunt toitu kaasa.

Kuna ma jäin päikeseloojangule Google Mapsi rajavaliku tõttu hiljaks, siis oli mul küll tunne jah, et tahaksin olla kusagil mujal. Aga kuhu sa kottpimedas väljamaa tihedas laanes lähed. Kitsevaatlus hakkas juba sinna sõites maanteel pihta ja mu seikluslik meel loojus koos päikesega metsa taha ära. Lihtne on seiklusliku meelega olla, kui ilm on ilus ja ümberringi on kõik turvaline. Üksi pimedas laanes ei leia aga seda meelt enam üles. Lätimaale pole sellised metsa matused ka veel jõudnud nagu Eestimaal on. Kas siin on looduskaitsealad või pole metsatapmismasinaid nii palju.

Otsustasin, et niipea kui valgeks läheb, panen ajama.

Kell 5 hommikul ärkasin üles ja läksin päikesetõusu otsima. Ebaõnn, päike tõusis maja tagant. See koht ongi ainult päikeseloojangu vaatamiseks, nagu reklaam ka lubas.

Burtnieki küla ja rand

Mõtlesin siis, et ehk on Burtnieki beach parem koht hommiku-ilu püüdmiseks ja põrutasin sinna. Hommikune kitsevaatlus taas maanteel. Aga beachil polnud ka palju parem.

Selgus ka, et rannas ma polekski telkida tahtnud ja randa pääsemiseks tuli parkida teiste inimeste maja ette. Ujuma ei kutsunud hetkel siin ka. Ranna juures kulges aga matkarada, mis viis vaatetornini.

Mõned inimesed ja kassid olid varahommikul juba liikvel ja mõned vaatasid mind aknast. Ja nagu ikka, kui hästi vaikselt tahad minema hiilida, siis vajutad kogemata küünarnukiga autos signaali nupule. Nüüd vast olid ülejäänud inimesed ka üleval ja kassid jooksid laiali.

Panin kiiresti sealt ka minema. Veidi eemal oli väike paadisadam ja küla ise oli kena, rohelus ja avarus. Juba 13-ndal sajandil käinud siin vilgas elutegevus, seega leiate ka varemeid.

Võite uurida piirkonna kaarti. Ma olin alumises parempoolses nurgas.

Sain aga aru, kui privaatne ja suurepärane paik mul ööbimiseks oli leitud ja seda oleks võinud kauem nautida. Ezerpriedes kämpingul pole tegelikult üldse viga, kui tahad linnast ära, omaette olla.

Kokkuvõtteks ütlen, et te ei kaota midagi, kui siiakanti tulemata jätate. Samas, loodusesse tõeliselt uppumise tunne on siin võimas ja linnakära ei tule enam meeldegi. Näete linde, loomi, männimetsa ja päikeseloojangut. Kevadel ja sügisel olevat Burtnieksi järve ääres võimalik näha ka virmalisi. Võite saada väga kauneid fotosid.

Kui mere äärde ega kauplustesse ei taha minna, siis saab siin oma matkamise-vajaduse täiesti maandatud. Mulle jäävad need üksi öises laanes uitamise ja varahommikuse värskuse tundmise ehedad kogemused kindlalt veel kauaks meelde.

Läheme nüüd aga Valmierasse ja loeme järgmist lugu.