Räägin teile edasi Naissaare loodusest, matkaradadest, rannapuhkusest ja militaarsetest vaatamisväärsustest.
Naissaare nimed on varem olnud ka Terra Feminarum (ehk Naiste maa), Nargheten, Nargön, Nargen. Olgu legendidega kuidas on, aga on üsna loomulik, et saartel elavad mehed viibivad suure osa ajast merel. Selle tõttu igasugused saarele sattunud kehkenpüksid neid ei märkagi ja mõtlevad kõiksugust jama ise välja.
Naissaarel elanud vanasti Eesti ja Rootsi saarestike kalurid. Tegeletud paadiehitusega, lootsimisega ja mitmesuguse kaubaveoga, sealhulgas salapiirituse veoga Esimese Vabariigi ajal. Mehed seilanud ka maailmameredel.
Naissaare looduspargi matkarajad
Naissaar ulatub kõigest 9 km pikkusesse ja 4 km laiusesse ja rannajoone pikkus on umbkaudu 23 km. Põhimõtteliselt teeks päevaga saarele tiiru peale. Väikesel Naissaarel on 3 matkarada. Militaarrada ehk Põhjarada (10 km), millest eelmises loos juba juttu oli, Keskrada (11 km) ja Lõunarada (13 km).
Sinnapoole jääb rand, kuhu me ei lähe, ütles päälik, viibates käega kuldsete liivade suunas. Keerasimegi ninad vastassuunda, ürgsesse metsa, mis oli ka omalaadne vaatamisväärsus. Harjumatu, et mets polnud kogenud lageraiet ja nii palju elusaid puid kasvas ümberringi. 85% saarest olevat metsaga kaetud. Naissaare metsaraie olevat keelanud juba 13. sajandil Taani kuningas Erik IV Menved. Kas aga tänapäeval on harvestere saarele tuua raske või, ei tea. Seega, kui tahate hingata ürgse metsa lõhna, süüa mustikaid, näha väikeseid ja suuremaid metssigu üle tee jooksmas ja lihtsalt ennast hästi tunda, tasub siia tulla.
Miinitöökoda ja miinilaod
Saare keskel pidid olema miinilaod. Kas need lagunenud kuurid?
Jalutada oli igal juhul mõnus. Vaadake igaks juhuks, et te ei astuks ühegi miini otsa. Üldjuhul on need aga kokku korjatud, kahjutuks tehtud ja siia-sinna riita kuhjatud. Erinevatel andmetel võis saarel olla isegi kuni 14000 miini. Miiniladusid ümbritseb lagunenud traataed. Laod ise rajati nõukogude armee poolt 1950-ndatel aastatel. Miinide transportimiseks rekonstrueeriti raudteesüsteem. Aastatel 1944–1994 oli saar tavainimestele suletud.
Miinivirn sadama juures.
Fotol Naissaare sõjamuuseum ja miinid.
Keskrada kulgeb läbi luitemänniku ja salumetsa
Keskrada viibki ka nende miiniladude juurde. Keskraja juurde jääb ka Põhjaküla ehk Tagaküla ja Kunila mägi.
Mu naabrinaisel oli õigus, kui ta rääkis Naissaare puugiküllusest. Teostage järjepidevat puugikontrolli. Ja märgake, et mõned imetillukesed purud teie nahal võivad olla 8 jalaga ja teravate hammastega ning et need ei tule isegi merevees teie küljest ära.
Naissaare Lõunarada
Lõunaraja ääres asub näiteks Männiku küla, mis oli 1950-ndatel nõukogude armee kasarmulinnak. Kitsarööpmeline raudtee ühendas küla sadamaga, nii et kunagi said härrased laevast kohe rongile astuda. Ka Lõunarada põikab miiniladude juurde.
Raudtee metsas.
Võite minna rongiga sõitma, paistab puude vahelt.
Lõunarada meeldis mulle kahtlemata kõige rohkem, sest see kulges rannaäärses metsas.
Lõunaküla oli kunagine suurim rootsi-eesti elanikkonnaga küla. Siinses lahesopis paiknes ka Külasadam, mille kaudu peeti ühendust Tallinna, Soome ja Rootsiga. Naissaarlased olnud vabad inimesed, s.t. neil ei olnud mõisat ega pärisorjust.
Püha Maarja kirik on rekonstrueeritud alates 1998. aastast.
Sepa talus Lõunakülas sündis 1879. aastal maailmakuulus optik, akadeemik Bernhard Woldemar Schmidt, kes, olles kaotanud õnnetuses parema labakäe, lihvis ülimalt täpseid läätsi vaid vasaku käega. Praegu kuulub talu Tõnu Kaljustele ja Omari küünis toimuvad kontserdid.
Rannapuhkus Naissaarel
Ma eriti ei kahetsenud, et päälik meid randa ei vedanud, sest arvata võite, et ma olin varahommikul seal juba ära käinud. Millises rannas parajasti soojem vesi on, seda peate ise otsima. Oleneb vist tuule suunast. Parimad rannad asuvad Hülgekari ehk Hülkari otsa juures. Merevesi on igal juhul mõnus. Tasuta magneesium.
Ristmik ranna ääres.
Kohalik liiklussaar.
Praam Monica sõidab Tallinna tagasi kell 18, nii et kui olete saarel küllalt ringi trampinud, võite ka samal õhtul tagasi sõita.
Mul vedas hullupööra, et ma sain saarel olla 2 päeva. Tallinnast on siia eriti lühike maa, veidi üle tunni aja sõitu. Kui ma viimati Tallinnas käisin, sõitsin seal mitte-kuigi-hästi-lõhnava-liinitranspordiga selle aja poodi ja tagasi. Nii et palju mõttekam on vabal ajal tulla hoopis saarele puhast õhku hingama. Saarel saavat rentida ka jalgrattaid, aga ka ainult jalutades ja rannas istudes on siin mõnus aega veeta.
Ma usun, et Naissaarel on päris mõnus omaette vaikuses ka pikemat aega elada, kui ainult need ringiuhavad turistigrupid välja arvata.
Kokkuvõtvalt möödus saareavastamine palju vahvamalt kui ma ette olin kujutanud. Oli seiklusi, vihma, tuult ja päikest, eluruumid olid soojad ja pesemisruumid veel soojemad, inimesed sõbralikud, loodus, kordan uuesti, ürgne ja mitmekesine.
Reisikirja esimese osa leiad siit: Eestimaa matkarajad: Naissaar, militaarsed huviväärsused. 1. osa