Täna saate teada, milline on Naissaar, kuidas sinna pääseb, mida te seal ette võiksite võtta ja mida peaksite kaasa võtma. Loomulikult loodusfotod, et kui ise lähiajal minemas ei ole, siis saate virtuaalselt kenasti ära käidud.
Juhhõissa, mind võeti kaasa järgmisele Eestimaa uurimisretkele, seekord oli ootamas Naissaar. Praam Monica väljus Tallinnast kell 10 hommikul ja sõitis saarele veidi üle tunni. Astu lihtsalt praamile ja naudi meretuult ja pilvist taevast.
Ma vaatan, et viimasel ajal ma olen küllaltki populaarseks muutunud. On koos teistega Eestimaal mõndagi vahvat nähtud, mida üksi vaatama ei läheks. Naissaar poleks üksirändajale selliseid elamusi pakkunud, nagu nüüd kohe kuulete.
Nii et andke aga teada, kui tahate mind kaasa kutsuda mõnda looduskaunisse kohta ja soovite sellest lugu! Nimede mainimine loos on lisatasu eest, hahaa. Aga tõsiselt, kui soovite, et ma teeks teie eest ka niiöelda eelluuret mingi matkaraja suhtes, andke samuti teada. Ilma teieta mu blogil poleks suurt mõtet, nii et püüan omalt poolt ka pingutada. Olete ju mulle nagu virtuaalne perekond, kes te siia lugema juhtute!
Naissaar pakkus väga vaheldusrikast ilma
Kliima saarel muutus hetkega. Soovitan selga panna väga-väga kihilise riietuse, alates ujumisriietest ja lõpetades pika korraliku vihmakeebiga. Kaasas võiks olla kindlasti kuivad vahetusriided ja sellised püksid, mis sobivad nii suvise kui ka sügisese ilmaga. Suvekleit või õhukesed retuusid võiksid ka kotis olla, koos sügisjopega. Samuti vihmakindlad matkajalatsid ja rannaplätud.
Kõik need asjad peavad ka kohe käepärast võtta olema, sest nagu minu puhul, et ei jõudnud veel korralikult ära kahetseda, et rannakleiti kaasa ei võtnud, kui juba tekkis igatsus sügisjope järele.
Naissaare külalistemaja mahutab enamuse nädalavahetuse-turistidest
Lõunakülas asuvasse külalistemajja mahub turiste ikka väga palju ja mõnigi neist arvab, et tema on see ainulaadne, kelle taolist pole varem nähtud. Eriti kui ta on juba jõudnud tarbida mingeid teadvust hägustavaid aineid. Aga uskuge mind, selliseid saabub siiakanti kell 11 randuva praamiga vähemalt igal puhkepäeval küll ja veel ja nii juba mitu aastat järjest.
Üdiselt saavutab viisakusega palju rohkem, näiteks nagu meile pakuti mitu korda ülihäid rabarberikooke. Aga oma toit tuleks saarele kindlasti kaasa võtta, sest poode siin ei ole ja ma ei märganud ka kedagi väga põllumajandusega tegelevat. Peale nende 80 metssea, kes siin pidavat elama.
Samuti võib nii kella 12 paiku kohata metsas selliste kastiauto täite viisi rõõmsalt lehvitavaid turiste, kes arvavad, et ainult nemad lähevad vaatama neid lagunenud varemeid metsa sees ja see on ikka väga erakordne. Ma ise arvasin ühel lõunasel ajal samuti. Mis oligi tõsi, kastiauto safari oli tõesti eriline, ma polnud sellist asja varem kogenud. Väga vahva, minge kogege ise sellist raputamist UAZ-iga (oli vist, alumisel pildil paistab) kohalikul kiirteel, võite kiljuda palju soovite. Tugev ja pikk vihmakeep võtke kindlasti kaasa. Ma läheks iga kell uuesti. Juba selle sõiduelamuse pärast tasus koos kambaga minna, sest kesse üksi sind seal sõidutab.
Naissaare militaarrada, raketibaas ja patareid
Nõukogude armee on jätnud saarele mitmed lagunenud koledate betoonist ehitiste, patareide, varemed. Tõesti väga kole vaatepilt. Sel ajal, kui siin sõjatööstus toimetama hakkas, aetud kohalikud saareelanikud lihtsalt minema. Minge, kuhu ise saate. Elage oma paadis, kui tahate. Nende asemele olevat toodud tööjõudu mujalt, naiste ja laste töö olevat muuhulgas olnud killustiku tegemine. Olge rõõmsad, kes praegu sellist tööd ei pea tegema. Kuigi tänapäeval on teistsugused mured ja ma ei teagi, kas need on hullemad või mitte.
Militaarrada ehk Põhjarada on matkarada, mis asub saare põhjatipus, kus on Virbi ots ja Haldjaküla. Haldjaküla tuntud ka kasiinoküla nime all, siin asunud Esimese maailmasõja ajal ohvitseride kasiino. Nõukogude ajal olnud siin kasarmu ja staap. Saare põhjatipus asunud ka raketibaas.
Lagunenud betoonist sõjalised ehitised metsa sees.
Üks meremiin koos ankruga.
Kuis saar saaks olla ilma tuletornita.
Naissaare külalistemajas olid mõnusad puhtad toad, puhtad dušikabiinid ja väliterassid, kus süüa ja vihmavarjus istuda. Oli ka ülimõnus saun! Alles saunas sain aru, et ilm päeval oli olnud ikka üsna jahe. Varbad said sooja ja … no lihtsalt üliväga lõõgastav.
Mul oli plaan mahutada kõik muljed ühte postitusse, aga ega ei mahugi. Järgmises loos jätkan saare tutvustamist, kuulete randadest, ülejäänud matkaradadest ja miinidest.
