Pööripäeva sibulapirukas ja mis toimub kevadel pealispinna all

Suurepärast uut kevadet ja pööripäeva-aega, armsad! Ja trummipõrin, sest algas planeet Marsi valitsusaeg. Räägin, kuidas minul valmis suhteliselt lihtsal viisil sibulapirukas, samuti sellest, mis toimub praegu, kevadel, pealispinna all ja jagan jälle pilte Eestimaa lumisest metsast.

Kas üldse ärgata talveunest?

Kõik see pikk talveunisena müttamise aeg ja nüüd ühest aastaajast teise ärkamine oli minul vähemalt pinnale tõstnud hulga emotsioone ja küll oli hea neid jälle metsas koos sõber koeraga välja elada. Tunnen iga päev, kuidas kevad äratab nii keha kui ka uue tunnetuse. Nagu oleksin olnud tuttavas metsas esimest korda!

jääkristallid männioksal

Astroloogide vaatevinklist vaadatuna valitseb praegust aega planeet Marss, mille sümbol on nool. Nool, teadagi on ette nähtud kiirelt eesmärgi suunas liikuma. Käes ongi aeg ennast talveunest üles ajada, seada fookus enda jaoks õigesti paika ja täiskäigul selle suunas liikuma hakata. Pööripäeva ajal on hea oma soove ka kirja panna või välja öelda, et neile täitumiseks paremad võimalused anda. Pööripäeva aeg pole mitte ainult üks kellaaeg kalendris, see on pisut pikem periood, nii et jõuab veel unistada!

kevadine pööripäev metsas

Jäära tähemärk keskendub peale, meeleorganitele ja neile ongi praegu hea aeg rohkem tähelepanu pöörata. Pesta silmad-kõrvad-nina-suu ja ka mõtlemine otseses ja ülekantud tähenduses puhtaks, et maailma värskema pilguga vaadata ja uusi asju märgata. Hingata sügavalt värsket mere-, metsa- ja rabaõhku.

Minu arvates vajavad ka seemned üsna suurt raevu, et end kestast välja võidelda. Seega ongi just praegu parim aeg nii taimeseemnete kui ka uute mõtteseemnete idanema panekuks, sest kevad on uute alguste ja võimaluste aeg!

Mis praegu toimub pealispinna all

Eilne pööripäev oli väga oluline, loodus tärkab ja ärkab ja koos temaga ka inimesed. Räägingi seda juttu nn läbi tärkavate lillede. Miks on koos kasvamine, kokku tulemine, suhtlemine ja teineteise märkamine inimeste puhul ülioluline – sest näiteks ka esimestel lumikellukestel on üheskoos mõnusam lund enda ümber ära sulatada.  Isegi puud suhtlevad kasvades omavahel ja moodustavad sümbioose teiste liikidega.

Kuigi ümberringi püsib ikka mulje, et “talv on tulekul”, tunneb vähemalt sõber koer, et sügavamal pealispinna all liigutab end juba elu ja see on ülipõnev. Mõni nädal tagasi märkas husky põhiliselt seda, mis kuuskede vahel nähtavana liikus, näiteks kitsi ja jäneseid, aga eile paelusid teda juba hoopis rohkem lumekooriku all peidus olevad, silmale nähtamatud olendid.

husky metsas

Selgitan ka, miks need traksid ja pael koeral küljes on – ainult selleks, et nagu kogemused näitavad, siis kitsed ega jänesed ei ole uuest ülevoolavalt entusiastlikust sõbrast üldse nii huvitatud kui meie, tagasillaveoga karvutud ja üliaeglased olendid. Ja ma saan täiesti aru, kui palju ma pidurdan seda elurõõmu ja liikumislusti, eriti veel  mingeid seeni ja samblatuuste pildistama jäädes. Sõber koer ainult ohkab selle peale ja ootab kuni ma taas järele jõuan.

Meie metsad – lühiajaline kasum või elu alus?

Millest ma veel metsas käies olen mõtisklenud. Kui me vaid julgeksime ühenduses olla oma tõeliste tunnete ja tarkusega, siis poleks võimalik näha metsades ainult lühiajalist kasumit. Me oleksime võimelised nägema metsades ja kogu looduses elu. Praegu vajab loodus meie tuge rohkem kui kunagi varem. Samuti vajavad tuge ka inimesed. Loodan, et uuel kevadel aitame inimestel meie ümber leida rõõmu ja headuse taas üles ja hakkame märkama, mis meie nina all toimub.

Märkasin, et linnud olid metsas lärmakamad kui veel mõni nädal tagasi ja õhus oli kindlalt kevadelõhna (ega seda kirjeldada oskagi, aga muu hulgas sisaldas see päikesesooja kõdu ja mulla hõngu, jääkristallide sulamisest tekkinud veeauru, männikoore aroomi ja veel palju-palju muud). Ma polnud nii säravaid, päikesest sündinud vikerkaarevärve lumel ka varem märganudki. Kohati oli päike juba nii soe, et hakka või päevitama.

Minu pööripäeva sibulapirukas

Minul on arvamus, et pööripäevad on eriline aeg, tähistan neid alati kas looduses või vähemalt oma mõtetes ja mõnikord üritan sellel puhul ka midagi küpsetada. Seekord valmis sibulapirukas. Kohe räägin ja kes soovib, võib teha copy-paste variandi oma maitse järele.

Kõigepealt hakkisin hea mitu sibulat, praadisin kuldseks, maitsestasin himaalaja soolaga, pipraga ja pruuni suhkruga. Mmm, peaaegu nagu karamell, eks. Hakkisin ja hautasin ka paprika pehmemaks. Tükeldasin tomatid, neid eelnevalt ei hautanud.  Pärmi-lehttaigna kahjuks ostsin, sest polnud aega sellega ise möllata ja ausalt, tundsin, et ega õnnestumise protsent poleks ka kuigi suur olnud.

Niisiis, sobitasin pirukataigna parajasse vormi, ladusin peale sibulad, paprikad ja tomatid, raputasin peale riivjuustu ja kallasin kõik üle munapiimaga (tehtud lahtiklopitud munadest ja kohvikoorest, maitsestatud soola-pipraga). Nüüd sibulapirukas ahju ja umbes 35-45 minutit ootamist kuni see kuldpruuniks küpses. Hurraa, sibulapirukas missugune!

sibulapirukas

Meie sõnad, mõtted ja tegevus loevad rohkem kui arvata oskaks!

Eile oli seega väga oluline päev ja seda veel mitmeski mõttes. Loodan, et igaüks meist sai koos ärkava kevade esimeste sammudega  juurde tunnetust, et meie südamesoovid loevad, me oleme juurtega kõik omavahel seotud, ja koos oleme ka osakesed millestki suuremast ja helgemast. Imetlen, kui teadlik ümberringi toimuvast on sõber husky. Loodan, et kevad toob kõigile meile juurde selgust ja enesekindlust.

Tahtsingi veel öelda, et oleme ikka uudishimulikud ja ärksad selle suhtes, mis ümberringi toimub, isegi siis kui see on esialgu alles idanemisjärgus ja vaevu hoomatav!

Pööripäevadest ja kevadest olen kirjutanud varemgi:

Miks kevadine pööripäev ei ole üks tavaline kolmapäev

Mis võib Sind masenduse haardest välja aidata: uus kevad!

Pööripäeva aja ilu märkamiseks korraldatud matka esimene lugu