Kas teie olite kuulnud Valmiera Tunnete Seikluspargist ehk Sajūtu Pargist? Suur rõõm, et nüüd kohe saategi sellest teada! Ma usun, et park tasub külastamist, aga eks otsustage ise.
Valmiera on väga kena linn, hoolitsetud, lilleklumpide ja purskkaevuga. Hakkasin meelde tuletama, kas Tartus üldse lilleklumpe on? Koduaedades küll, aga näiteks kesklinnas? On või? Igal juhul nii suuri lillekuhjasid nagu Lätimaal, Eestimaal küll ei ole. Eestimaal on rohkem lille- ja metsavabadust.
Valmiera purskkaevu ma polnud ka varem vaatama läinud. Vikerkaar natuke paistab.
Valmiera Sajūtu Park asub Gauja jõe ääres
Gauja kaldale on puude otsa ehitatud takistusrajad. Täiskasvanute rada kulgevat 5-11 m kõrgusel, olevat 1,5 km pikk ja polevat väga raske. Paiskavat aga siiski verre portsu adrenaliini.
Näiteks turnid toolide ja laudade otsas. See oli väiksematele põnnidele ka jõukohane.
Lähed läbi ukse.
Kõige esimesel fotol on tünnid puude otsas, kui tähelepanelikumalt vaatad. Kuidagi tuleb nendest üle saada.
Lätlastel on viitsimist puutööd teha ja põnevaid asju välja mõelda. Juba seetõttu tasub aeg-ajalt Lätimaal käia, et maailmapilt väga must-halliks ei muutuks.
Männimets Gauja kaldal on väga ilus ja niisamagi on siin hea jalutada. Lastele on mõeldud kergem rada puude otsas (need toolid ja nii) ja pisematele mudilastele on ka puude all lihtsamad ronimisrajad.
Igas pikkuses seiklejatele jätkub tegevust tundideks. Kuulsin ühe isa vastust allameetri-mehe küsimusele, et miks me siia tulime? – Sest siin on kõige suurem seikluspark ja niisugusse sa mujal ei saa. Küsimusest jäi mulje, et idee siia tulla pärines puhtalt isa peast. Eks see jah üks paras piinamisrada ole. Aga võtad lapsed katsumustesse kaasa ja tunned end kohe suurema ja osavamana.
Tunnete, või siis Tundmuste, rada Gauja maalilistel kallastel äratab kõik sinu meeled. Siin saab käia paljajalu, leida puudest tuge, tunda looduse lõhna ja kuulda looduse hääli, näha end ilu keskel ja maitsta elu maitset.
Siit saate ka kindlasti mõne idee, kuidas oma aeda seikluslikumaks muuta
Näiteks võite teha oma koduaeda jalamassaaži raja puukoore multšist, käbidest, kastanitest, kivikestest, liivast ja muudest looduslikest materjalidest. Puutöö on siin tõesti väga kaunilt tehtud.
Või kujundada puuriida, nii et sellel saab turnida.
Trossi otsas rippudes saab sõita üle Gauja jõe 4 korda
Kõlgud lihtsalt trossi küljes ja vuhised üle jõe. Vägev. Enne alla ei saa, kui oled kõik korrad ära sõitnud ja siis takistusraja lõpuni teinud. Suvalises kohas ei saa trossi lahti võtta ja alla ronida. Redeleid ei ole.
Fotol üks läheb.
Üks poiss jäi jõe kohale rippuma, hoog sai otsa. Mõne aja pärast sõitis mingi abivägi talle appi ja lükkas teda teisele kaldale edasi.
Ma otsustasin, et üksi ei hakka siin ringi ronima, sest kes mulle abi kutsuks, kui ma jõe kohal ripun. Ja põlved ütlesid, et nad niiväga ei tahagi sellisesse võrku hüpata.
Kuigi jõngermannid võtsid vapralt kõrgustes esimesi takistusi. Mõned lõid end ära ka ja siis muidugi enam lõbus ei olnud. Hooga lendad vastu puud, ega see kerge ei ole.
Nii ma otsustasingi, et päike ja meri on haruldasemad nähtused kui kukkumistraumad ja sõidaks mere poole edasi.
Gauja kaldale ma tahaksin aga koos sõpradega tagasi minna. Keegi võiks mind aidata nende trosside ja kinnitustega. Need pidavat olema väga turvalised, kiiver ja kindad antakse ka. Boonuseks on, et saab Lätimaa toitu. Suures osas ma reisin toidu pärast ka. Ahhoi, sõbrad, mida arvate? Ma tean küll, et te siin loete ja otsite juba matkatosse välja.
Võib aga ka rahulikult Gauja kaldal jalutada, kaunid rajad. Ma olen selle variandiga ka nõus.
Lootsite nüüd, et mu seiklused said läbi? Aga ei, varsti räägin teile Limbaži hõbedamuuseumist ja uskuge mind, te tahate seda näha. Jõuan viimaks ka mere äärde, mis mu tegelik eesmärk oligi. Ärge siit blogist kaugele minge!
Reisikirja eelmine osa asub siin: Legendaarne Burtnieksi järv, Lätimaa. 1. osa