Taimaa võlus mind täielikult ära ja nii tahtsin veel võimalikult palju mälestusi endasse ahmida. Näha veel Taimaa erinevaid kihte ja nuusutada seda päris vängelt Aasia järele lõhnavat õhku. Reisimine ei peagi lihtne olema ja üksi reisides ei saa keegi teada, kas magamiseks jääb või lihtsalt ei jää aega üle.
Taimaa mitu kihti
Ühel õhtul läksin Bangkoki ööturgu otsima ja vist sattusingi punaste laternate tänavale. Vähemalt siin-seal rippusid punased laternad ja tänaval oli kampade viisi noori tüdrukuid. Alguses ma mõtlesin, et mingi pidu või festival. Ja võib-olla oligi, sest siin on kõik asjad nii üksteise kõrval. Tillukeste baaride uksed olid samuti lahti ja sees oli näha palju noori tüdrukuid. Tundus, nagu nukud oleksid riiulile, ehk siis lavale, ritta sätitud. Templitega võrreldes oli seal energia hoopis teistsugune, võite ise arvata.
Eks Taimaa olegi selline kihiline, nagu ka Bali saar ja kogu maailm. Lihtsalt see sügavam kiht, mis moodsa kultuurikihi alla on peitunud, see kus elavad müstilised olendid ja kus headus ja tarkus on veel loomulik nähtus – kodutunne on peidus selles kihis. Võib-olla eurooplased oskavadki seda rohkem otsida kui kohalikud.
Inimesed võtavad aega suhtlemiseks
Kohalikele tailastele on mõnikord lihtsalt raha kõige tähtsam, turistid sümboliseerivad kõndivaid rahakotte ja templid ehk ongi nagu vanaisade aja nähtused. Seda peab küll ütlema, et paljud vanatädid saavad hakkama nutitelefonidega, mõned ka rolleritega. Isegi see vanem naine, kes rannas kirjusid kleite müüs, hoidis teise käega telefoni kõrva ääres. Tailased on väga suured suhtlejad.
Tailasi iseloomustab minu arvates ka see, et nad kordavad rääkides asju mitmeid kordi üle, küsivad üht ja sama asja uuesti ja uuesti. Kui sama lauset pidevalt üle korrata, kulubki suhtlemisele hulk aega. Ja aega tundub alati palju olevat.
Aega muidugi ongi lõunamaades rohkem. Uskumatu, kui palju jõuab siin päevaga rahulikult näha ja teha, samas kui põhjamaise rahmeldamise juures kuhjuvad tegemata tööd lihtsalt hunnikusse tulevikku ootama.
Ja kuidas on võimalik nii sõbralik olla?
Vaatamata sellele, et tänavatel kõndides võib-olla nii ei tundu, on tailased väga puhtad ja töökad. Kaubanduskeskustes ja ühiskondlikes tualettides töötab keegi kogu aeg selle heaks, et kõik läigiks. Rääkimata hotellidest, hostelitest ja isegi ühiselamu-tüüpi tubadest.
Ja seda ma unustasin öelda, sest hakkasin juba loomulikuks pidama, et hotellipersonal on olnud igal pool ülemõistuse sõbralik. Nad lihtsalt on kogu aeg nii naeratavad ja abivalmid olnud. Seda ei kujuta ettegi kui pole ise kogenud.
Kas ma ikka pean põhjamaale lendama?
Tagasi Bangkokis olles tundus siiski, et Phuketil oli kõik kuidagi odavam ja vahvam. Sitsikleidid olid värvilisemad ja päike hoopis säravam. Kuigi keegi ei suuda vist uskuda, kui väga mulle ka Bangkok meeldima hakkas.
Kohalikud aga kinnitasid, et Chiang Mai (džungel põhjapool, kus oli sel ajal just maavärin) on hoopis ilusam ja soovitasid mul kindlasti sinna sõita. Tundus, et Phuket poleks nende arvates küll mingi valik. Chiang Maisse ma selle reisi ajal kahjuks ei jõudnud, sest maa sinna on ikka päris pikk ja vaatamist seal kindlasti palju. Või tegelikult, öelge üks põhjus, miks ma peaksin üldse põhjamaale tagasi lendama?
Üle hosteli katuse lendavad lennukid
Kuni ma Suvarnabhumi lennujaama lähedal asuva hosteli katusel seisin, üle lendavaid lennukeid vaatasin ja hommikust lendu ootasin (üks ainuke põhjus oli vist see, et ma tahtsin rõõmu tunda neist kingituseks saadud lennupiletitest ja keegi ei usu seda ka, kui väga lendamine mulle meeldib), kirjutasin kodustele veel ühe kirja.
Tervist, armsad! Kui ma veel Phuketil olin ja lennujaama tahtsin jõuda, läksin taksopeatusse, et hurraa, ma nüüd sõidaks, 1000 bahti, nagu posti küljes sildil kirjas on. Muidu kümned taksojuhid iga päev karjusid taksi-taksi, tuk-tuk, tuk-tuk. Ja mis: nemad ütlesid, et ühe inimese pärast nad üldse püsti tõusma ei hakka! Istusid mõnusalt varjus edasi ja ajasid juttu. Ütlesid mulle, et võta tuk-tuk sama raha eest! Mis mõttes nagu, ma küsisin, kas see tuk-tuk nii pika teega ära ei lagune?
Siis helistati üks juht kohale, kellel oli uus konditsioneeriga tuk-tuk, mis pidi koos püsima. Kuigi see juht oli ka päris tüdinud moega, kui viimaks lennujaama kohale jõudsime. Phuketil olid neljarattalised punased tuk-tukid, nagu väiksed kastiautod. Paksud turistid pressisid end kasti ja muudkui sõitsid. Mina sain kabiini, sest ma ju seekord ainus reisija. Ja kõigepealt ma tahtsin üldse rooli taha minna, sest ma olen harjunud ise juhtima ja üldse, neil on rool teisel pool. Ma sain aru, et midagi läks valesti, kui juht hõikas, et halloo, tule ära sealt!
Kindlasti proovi Tais massaaži
Jah, täna õhtul ma julgesin viimaks massaaži minna. Phuketil nad karjusid massaaž, massaaž nii kõvasti, et ma lõin põnnama. Täna leidsin hosteli kõrvalmajast massaaži sildi ja pressisin end sisse. Massöör polnud selle üle üldse rõõmus, tal oli õhtune teleseriaal pooleli. Aga ta sai korraga nii seriaali vaadata kui masseerida. Ja tõesti masseeris ülihästi, see oli tal tõesti käpas kohe. Seriaalgi oli päris lõbus, kui keelest ka aru oleks saanud.
Ja veel, selles hostelis ma jagasin konditsioneeri naabriga. Aga oligi ju selline hostel, kust minnakse nagunii vara lennukile, nii et pole lugu. Ongi parem, kui naabri äratuskell ka heliseb. Soojust ja valgust teile ka!
Taimaa tuhanded templid ja miljonid naeratused
Mis on meelde jäänud tuhandete templite ja miljonite naeratuste maast?
Kõrvetav päike, millest ma ära ei tüdinenud ega isegi päikesepõletust ei saanud. Kasutasin nahal ainult looduslikke õlisid. Soe ja türkiissinine meri. Mäed ja džungel, orhideed ja elevandid. (Need viimased on küll turistide meeleheaks väärkoheldud. Ära toeta seda!)
Küünarnukitunne, mis tekib miljonite inimestega väga suure linna tänavatel ja ühistranspordis. Tohutud kontrastid, kõrvuti tuhanded iidsed templid tänapäevaste hiiglaslike hotellide ja kaubanduskeskustega, kallid restoranid ja odav tänavatoit, kitsad pimedad kõrvaltänavad põnevate urgastega ja lakkamatu liiklusega mitmerealised magistraalid.
Sõbralikkus ja tunne, et inimestele võib tõepoolest naeratada.
Tõeline muinasjutuline kuningriik.
Tai reisikirja eelmised osad leiad siit:
Bangkok, Wat Arun ja Wat Traimit