Tänane reisikiri jätkab kevadiste Bulgaaria-muljete jagamist. Tänu rendiautole saavad neli reisiselli sõita kohtuma Bulgaaria iidse ajalooga ja põigata taas rannikulinnadesse. Miks küll reisil maitseb toit paremini kui kodus? Ja ilma kassideta ei saa seegi kord.
Kevadise reisikirja esimest osa võid lugeda siit.
Jõuamegi jälle Päikeserannikule
Sveti Vlasis ehk Sunny Beachil ehk taas Päikeserannikul peatume ka seekord pikemalt. Oleme üürinud kahetoalise köögiga apartemendi. Siin pole aga ilmselt sagedased sellised tüübid, kes ei tahagi kohe ööklubisse tormata ega viit liitrit veini korraga alla kulistada. Kes teema “külades on kitsed ja eeslid, mis on nõmedad” jätkuks noogutavad rõõmsalt ja teatavad, et “hobune võiks ikka ka olla”. Lisaks ka kanad ja peenramaa. Ning et hommikust õhtuni rannas polegi vaja praadida, seega päris mere rannale ei tahagi kolida.
“Miks reisil söödud salat maitseb alati paremini kui kodus valmistatud?” küsin apartemendi kööginurgas askeldades. Vastus on: hea seltskonna mõju. Meie reisiseltskonna poolt kokku segatud Šopska salat on kindlasti palju parem kui isegi kohalik ja traditsiooniline. Lisaks kurgile-tomatile ja peale riivitud juustule on omatehtud salatis redised, avokaado, palju sibulat, paprikat ja veel mitmesugust värsket kraami. Nii kollaseid mune, nagu me neid siinsest poest ostsime, pole mina ka ammu enam näinud. Nii et lisaks salatile on meil veel hea omlett. Lauda istudes soovime, et igaüks meist leiaks oma unistused.
Nüüd on mul Bulgaarias juba lemmiklinnad
Üheks neist on Sozopol, kus tunnen jälle hinge puudutavat kergust. Selles linnas poseerib mulle oma kodutrepil üks triibuline kass. Teeb seda kohe kaua ja mõnuga, kuni majaperemees kohale ilmub. Nii et seegi lugu ei pääse kassideta!
Sozopoliga tegime tutvust juba eelmise reisi ajal, kuid kippusime siia tagasi, sest peale Nesebari (minu teine lemmik) on see samuti eriliselt hea energeetikaga paik. Nendest linnadest pajatab lähemalt see reisikiri.
Bulgaaria Teise kuningriigi aegne pealinn ja praegune ülikoolilinn Veliko Tarnovo on (taas!) Bulgaaria ilusamaid linnu ja toob meieni tuhandeid aastaid ajalugu. Väidetavalt tuntakse mägede Sveta Gora, Tsarevetsi ja Trapezitsa vahelises kurus, Jantra jõe ääres laiuvat linna “tsaaride linnana”, mille vanem nimi oli Tarnovgrad. Jantra jõe kohal kõrguvatel kaljudel püsivad kuidagimoodi tasakaalus kitsad ja kõrged majad, kitsukesed tänavad väänlemas nende vahel.
Sõrmkübara-kohviks nimetame hirmkange tökati, mida serveeritakse imepisikeses tassis ja mis suure hulga suhkruga on ikka hullult hea. Joome seda tökatit Primorsko kohvikus. (Järgnev pilt on illustratiivne, tavaliselt kohvitassist.)
Üks oluline komponent reisimise juures ongi minu jaoks kohvikud. Neis istudes lasen ajal lihtsalt mööda kulgeda, mõistatan, millega tegelevad need võõrad inimesed, kes omavahel lobisevad ja ringi sõeluvad ning lobisen ka ise, “oma inimestega”. Muidugi ka tassis aurav kohv ja värsked krõbedad saiad…
Primorsko ise on järjekordne mereäärne kuurort ja iidne sadamalinn, mis tähendab, et siingi on rannad. Nagu ka järgmises kuurordis, milleks on Kiten ja ülejärgmises, Lozenetsis. Selles piirkonnas voolab ka Dyavolska reka ehk siis Kuradijõgi. Kulgeme külavaheteedel edasi ja näeme, kuidas künnitöö kõikjal kevadist hoogu kogub. Kõik, mis mulda pannakse, peagi oma võrsed ka taeva poole sirutab.
Edasi viib reisikiri kohtuma ajalooga
Tänu rendiautole saame jälle omaenda rütmis liikuda ja kohalikku eluolusse sügavale sisse elada. Ühel ööl elame kohalikesse oludesse nii sisse, et veedame selle öö tõeliselt traditsioonilises vanaaegses talutares, külas nimega Obedienie. Tare on hubane ja kodune ning mul on tunne, et just siin elabki ajalugu. Ajalooga kohtumiseks ju võtsimegi nii käänulise ja aukliku tee rataste alla! Majaperemees näitab meile ka pisikest potti pistetud tomatitaime. Tomat kasvab selles kliimas nii mis mühiseb ja hakkab juba varsti saaki kandma.
Võib-olla muudavad Veselie-nimelise küla lõbusaks mustad vabapidamisel kanad, kes teeveerel peesitavad ja siblivad, võib-olla lendab õhus ka hea tunde molekul. Teised lähedal asuvad külad, nagu näiteks Yasna Poljana või Rosen, nii lõbusad ei tundu, kuigi ka neis näeb ehedat külaelu.
Veselie küla muudab koduseks veel asjaolu, et siinkandis on Lõuna-Eestile tuttav kuppelmaastik, kuigi mitu korda suuremaks ja avaramaks zuumitud. Märkan, et Veselies paistavad majad paljulubavalt veel paar aastat püsti püsivat. Maju ümbritsevad erinevate kõveruste, pleekimisastmete ja augumustritega aiad. Aias kasvavad viinamarjaistikud ja laiutavad haritud või harimata peenramaad. Aedade ehteks praegusel aastaajal on traditsiooniliselt kollased ja lõhnavad nartsissid ning imekaunid roosades õites puud.
Mul on tõeliselt hea meel, et ma ise nendel reisidel autorooli pole pidanud keerama. Rõõmustan selle üle, et pole pidanud teada saama, kui kaugele mina omal initsiatiivil võõraste tänavate ja lõunamaise temperamendi keerises oleksin jõudnud. Ilmselt oleksin bensiiniraha kulutanud bussipiletitele ja reisikiri oleks olnud hoopis napim. Ehk nagu vanasõna ütleb: “Kõige tähtsamad on head sõbrad.”
Reisikirja 3. osa räägib tõepoolest ka Märtsimemmest ja samuti sellest, mida ma enda kohta kevadisel Rumeenia-Bulgaaria-reisil avastasin. Tule uuesti lugema!
Siit leiad ka eelmise Bulgaaria reisikirja esimese, teise ja kolmanda osa.