Rumeenia ja Bulgaaria kevad. 1. osa

Talv paneb alati mu kannatuse proovile, sest talv lihtsalt ei ole minu aastaaeg. Peagi on see aga jälle ukse taga ja tõenäoliselt hakkab sinna lund kuhjama. Õnneks pole mina aga ainuke, kes lumelükkamise ja liulaskmise võimaluse peale käsi ei plaksuta. Jagan täna taas üht reisikirja sellest, kuidas ma mõni aeg tagasi kevadet otsima läksin. Eelmisel sügisel Bulgaarias käinud seltskond pakkis jälle kohvreid, õigemini seljakotte, et järgneval kevadel taas lennukile minna.  Seekord ootas esmalt Rumeenia.
Siit leiad ka eelmise Bulgaaria reisikirja esimese, teise ja kolmanda osa.

Lisaks Rumeenia kevadele leiame hotelli ja rendiauto  

Ühel kalendri järgi kevadisel, kuid Eestimaa kliimat arvestades sügavalt talvisel päeval leidsin end koos sõpradega Rumeeniast. Bukarestis oli üliväga harjumatu näha õitesse puhkenud puid ja tärkavaid kevadlilli.  Olin lihtsalt juba alla andnud mõttele, et kõik see mitmeid kuid kestnud igilumi ja -jää jääb igavesti püsima.

Rumeenia kevad

Booking.com abil broneeritud öömaja me üles ei leia ega saa ka peremehega telefoni teel kontakti.  Nii astumegi sisse järgmisesse hotelli, mille administraator teatab kõigepealt, et neil vabu tube ei ole. Sellest hoolimata tuleb ta varsti heale mõttele: anda meie käsutusse kuuenda korruse katusekamber-sviit, mis tavaliselt vist kasutuses ei ole. Võib-olla hoitakse seda erakorralisteks juhtudeks. Mis aga saaks veel erakorralisem olla kui näiteks neli ootamatult sisse sadanud  rändurit?

Sviit on väga uhke, kahetoaline, kööginurga, rõdu, mullivanni ja ümmarguse diivaniga. Vaimustava sviidi broneerime kohe ka viimaseks reisiööks ära, et siit ükskord taas H.Coanda lennujaama sõita. Õnneks on see aeg esialgu aga veel kaugel.

Rumeenia Bukarest

“Kui palju riideid te selga peate panema, kui välja lähete?”

Nii küsib hotelli administraator meie päritolu kohta uurides.

“Väga palju riideid,” ütleme. Meie kodumaal võib ju mitu kuud olla isegi kakskümmend viis külmapügalat (hea küll, paar kraadi siia-sinna). Rumeenlane ütleb, et neil on kõige rohkem külma olnud miinus kaheksateist kraadi vist. Nii kolm päeva jaanuaris vist. Lapsed ei pea kooli minema, kui on miinus viisteist kraadi. Siis elu seisab. Meie kodumaal ei antaks puhkust aga vist ka siis, kui külma tuleks kuuskümmend kraadi, arvan ma.

Rumeenia ja Bulgaaria kevadised võililled

Nagu eelnevast intsidendist näha, et osta me valmis reisipakette vaid korraldame oma reise ise ja  muudame vajadusel sujuvalt reisiplaane. Viskan end hotelli mõnusale voodile siruli  ja tuletan mõttes meelde, kuidas ma eile hilisõhtul alustasin sõitu Riiga, seiklesin edasi Londoni ja Bukaresti lennujaamades ning viimaks täna hommikul loksusin tunni jagu bussis, mis pidi mind Rumeenia pealinna keskele viima. Küll pehme voodi on mõnusaks vahelduseks lennujaamade ja lennukite istmetel väänlemisele!

Bukaresti tänav

Tõmmu rumeenlasest administraator tuleb meile veelgi appi ja organiseerib oma sõbra kaudu  ka rendiauto.

“Minuga Bulgaarias midagi halba juhtunud ei ole,” väidab administraatori autoomanikust sõber. “Käisin isegi koos perega Kuldsetel Liivadel puhkamas. Kõik läks hästi,” kinnitab ta meile auto võtmeid ulatades. Rumeenia autorendi firmad  ei tahtvat Bulgaariasse sõiduks autot rentida. Paljugi mis võib juhtuda. Ikkagi võõras riik!

Meie aga suundume julgelt taas Musta mere poole

“Ilusal sinisel Doonaul”, mis tegelikult on pigem rohekaspruun, rüüpame ühes laevast ümberehitatud kohvikus kohvi. Doonau laintel loksudes arutame, et võib-olla mäletas Strauss seda jõge sinisena või oli see varem tõepolest nii. Ehk on jõgi Saksamaal siiani sinine.

Nende vanade aegade mälestuseks keerutavad sõbrad aga hiljem Doonau sadamalinna Ruse kaldapromenaadil valssi. Ruse asub Bulgaaria põhjaosas, just Rumeenia piiri ligidal. Kevadisel hommikul on veel jahe, päeval paistab aga päike ilma taas mõnusalt soojaks.

Bulgaarias tervitame kevadist pööripäeva 

kosk Momin Skok

Maagiline kosk Momin Skok asub Emen kanjonis, mille lähedal on ka Emen-nimeline küla. Momin Skok pidi tõlkes tähendama “tüdruku hüpe”. Vesi on tõeliselt karge ja värskendav ning kuivab paljal nahal kohe ära. Sellesse müstilisse paika oleme planeerinud ka kevadise pööripäeva tähistamise. Imetlen kirjusid liblikaid, triibulisi mesilasi, kollaseid  võilillenutte ja lõhnavaid nartsisse. Kevad on siia saabunud ja pole ime, et  teda hetkel Eestis ei ole!

Canyon of Emen

Emen kanjonis jalutamine pakub võrratuid vaateid. All, kuristiku põhjas voolab jõgi,  jändrikud puud püüavad võimsatel kaljudel oma juurtele tuge leida. Matkarada lookleb kohati päikesepaistel ja kohati justkui täiesti nõiduslikus metsas.  Kaljudes ei puudu ka korralik koobas.

Peale kolme tundi kanjonis, kuristiku serval jalutamist ja pahiseva kose imetlemist on küll ülihea seda hommikul ühest pisikesest külakohvikust ostetud kohupiimasaia süüa!

võimas Emen kanjon

 

Emen kanjoni loodus

Edasi võtame suuna taas Päikeserannikule, et sealt startida tutvuma Bulgaaria linnade, külade ja Märtsimemmega. Kas teadsid, kes see tegelane on? Varu kannatust, uus lugu ilmub mõne päeva pärast!

Siit leiad eelmise Bulgaaria reisikirja esimeseteise ja kolmanda osa.