Gabrovo kass, huumor ja müstika. Bulgaaria 2. osa

Gabrovo kass

Jätkan Bulgaaria reisikirja. Seekord reisin koos kolme väga hea sõbraga, kellega koos rentisime Bulgaarias ka auto, helesinise Honda Jazzi, millele andsime hellitavalt nime  “Helesinine unistus”. Sellega vuramegi nüüd ringi nagu üks suur vahva pere, külastame nii palju vaatamisväärsusi kui jõuame, ammutame infot Bulgaaria kohta, naudime maitsvat toitu, põletavat päikest ja rannaliiva. Reisikirja esimeses osas rääkisin roosidemaa Bulgaaria ajaloost ja eluolust ning pajatasin ühe legendi. Täna tutvustan Gabrovo huumorit, kasse, müstilist rituaali tuletants, munka Paisii Hilendarski ja muudki.

Gabrovo maailmakuulus huumor

Gabrovo on Bulgaaria pikim linn, mis kulgeb  25 kilomeetrit piki Jantra jõe kallast. Meie reisiseltskond on end  rendiautosse mahutanud ja need  kilomeetrid on  nüüd neljarattalise rataste all.

Gabrovo huumorit

“Olete kindlasti kuulnud lugusid, mida meie kohta räägitakse,” usutleb Gabrovo Huumori ja satiiri majas töötav  tumedat verd naine meile pileteid müües. “See pole aga tõsi,” jätkab ta. “Me oleme lihtsalt kokkuhoidlikud.”

Kohalike elanike kokkuhoidlikkuse ja nutikuse abil ongi see linn saavutanud maailmakuulsuse.  Bulgaarlased tunduvad elutervelt leidlikud.

maailm kestab sest ta naerab

Nagu ma juba varem olen kirjutanud, näikse Huumori ja satiiri maja põhimõte olevat: “Maailm kestab, sest ta naerab.”  Kuulus gabrovlaste kassi saba lõikamise nali on Huumori ja satiiri maja tõmbenumber. Gabrovlased nimelt olnud koguni nii kokkuhoidlikud, et lõiganud kassi saba ära, vältimaks uksest külma sisselaskmist sel ajal kui loom viimaks otsusele jõuab, kas minna välja või tulla sisse. Tean isegi, et kassid on selles suhtes otsustusvõimetud.   Populaarseid Gabrovo kasse on Huumori ja satiiri majas aga mitmes mõõdus. Isegi kuldseks poleeritud “munadega”. Imestan, kas tõesti on turistid need läikima nühkinud, või oli kass juba sündides, s.t. kunstniku käe alt tulles, selline. Suure pronksist kassi “munad” säravad nagu väike päike. (Nimetatud kass on loo tunnuspildil.)

veel üks Gabrovo kass

Paradiisi kohta on humoorikas majas samuti esitatud Gabrovo variant. Gabrovlanna Eva olnud esimene ettevõtja, kes hakkas keetma õunamoosi ja pani ka mao tööle, õunu korjama. Ja otse loomulikult võtnud Aadam lahkudes kaasa ka oma armsa õunapuu. Seegi näitab bulgaarlaste suurt töökust ja gabrovlaste nutikust. Paradiis on aga minu arvates kindlasti siinsamas Bulgaarias. Huumori ja satiiri majast ostan  kaasa tassi, mis on mõeldud kutsumata külalistele kohvi pakkumiseks. See on gabrovlaste disainitud ja teravalt sakilise servaga.

Gabrovo Aadam ja Eva

humoorikad kujud mees ja naine

Müstika ja rituaalid

Sõbrad (ja ma ise ka muidugi) saadavad kodustele reisikirju, kuid saarenaised Orissaares peavad kirja, kus ühe küla nimes troonib uhke z-täht, eputamiseks. Või Orizare! Kus nüüd välismaale saades hakatakse kohe ka võõrkeelseid tähti kasutama! Selgub muidugi, et erinevus on peale linnakeste nimekuju ka riikide nimetustes. Bulgaariamaa Orizares käib aga külapidu ja ma saan teada, et  veini valmistamise traditsioongi on selle maa iidne pärand. Veini kõrvale pakutakse kohalikku puskarit rakiat  ja head toitu.

Bulgaaria tantsijad

Bulgaaria köögis kasutatavad tomatid on lihtsalt nii maitsvad, et üks turistist tädike korjab neid talu aias, peenarde vahel,  omale salaja ka kilekotti. Bulgaarlaste toidulaual on palju muidki köögivilju ja erinevaid maitsetaimi, samuti lambapiimajuust brõnsa. Populaarne Šopska salat aga sisaldab peale paljukiidetud tomati veel kurki, sibulat, paprikat ja kitsepiimajuustu.

Orizare külapeol toimub  veel sündmus, mille taolist mina pole enne näinud. Pimedas õues hõõguvad söed, transs ja trummpõrin haaravad vaatajate meeled oma embusse. Sütel on paljajalu tantsimist alustanud keskealine rahvuslikes riietes transis mees.  Toimumas on bulgaarlaste iidne müstiline rituaal Nestinarstvo ehk tuletants. Püha Konstantinuse ikoon, mida mees käes hoiab, annab talle tantsuks jõudu ja kaitseb põletuste eest.  Väidetavalt kasutatakse rituaalis, või vähemalt vanasti kasutati, püha trummi, mille põrin tervendab selle lööjat. Ehk ka pealtvaatajaid? Müstika ja maagia elavad sellel maal tänapäevani!

Nestinarstvo ehk tuletants

Lõunamaades pimeneb üllatavalt kiiresti

Õhtuses pimeduses pole võõraste tänavate rägastikus,  millest mõned suunduvad püstloodis üles-, mõned allapoole, kuigi vahva orienteeruda. Üks järjekordne öömaja, sedapuhku Veliki Preslavis, tasub aga otsimisvaeva. Külalistemaja perenaine juba ootab meid, tehes aega parajaks teiste tädikeste seltsis Otets Paisii tänaval juttu puhudes. Kollases majas, mille me viimaks üles oleme leidnud,  on puhas ja koduselt õdus. Mina armastan eriti rõdusid, kuhu end istuma sättida, et sõpradega koos südamest naerda ja lõunamaiseid säravaid tähti ning sametmusta ööd nautida.  Lõunamaa ööd on teistsugused kui põhjamaised, öelge mis tahate. Lõhnavad ja unistavad.

Otets Paisii nimelisi tänavaid olen kohanud  Bulgaaria teisteski linnades, näiteks Nesebaris. Paistab, et need on nimetatud bulgaaria munga Paisii Hilendarski mälestuseks, kes enam kui kakssada aastat tagasi kirjutas “Slaavi-Bulgaaria ajaloo”. Otets Paisii õhutas bulgaarlasi olema uhked oma kultuuriväärtuste üle.

Bulgaaria pillimees

Reisikirja kolmandas osas jõuame Kuldsetele Liivadele ja tutvume rannikulinnadega, tõeliste Musta mere pärlitega.

Reisikirja esimest osa võid lugeda siit.