Pajatan teile järjekordsest mõnusast rabast, kuhu võite matkama minna. See on Tolkuse raba Pärnumaal. Mina vaimustusin eriti rabajärvest, kus sai soojas mustjas rabavees ujuda. Ahh, ma armastan ikka veel laukaid!
Reis Tolkuse rabasse võttis pool päeva ära. Tartust startisime hommikul, aga kohale jõudsime alles õhtupoolikul, mis näitab, et Eestimaa on ikka maru pikk ja lai. Tegelikult, nagu ma juba eelmises loos kirjutasin, et kui juba reisile oli tuldud, siis oli vaja muid teele jäävaid huvitavaid kohti ka ära vaadata. Loe SIIT, millised need kohad olid.
Rannametsa-Tolkuse looduse õpperada asub Luitemaa looduskaitsealal
Ringikujuline Rannametsa-Tolkuse looduse õpperada on sel aastal saanud uue kauni laudtee. Rada ei ole tõepoolest pikk, kõigest 2,2 km, aga selle eest huvitav ja pakub mitmekesiseid looduselamusi. Raba asub maantee ääres, nii et mingit looduse vaikust siin otseselt ei ole. Pigem nagu oleksid Selveri laadapäevad, nagu sõber ütles. Automüra ja järjekorrad. Õnneks hajusid ekskursioonid rabasse jõudes hõredamaks.
Tolkuse raba on kõrgsoo. Nõukogude ajal üritati sood ja rabad kaotada, sest neist polevat mitte mingit kasu. Õnneks on hetkel olukord muutunud ning märgalasid peetakse Põhjamaades kõige väärtuslikumateks maastikutüüpideks. Tolkuse raba on koguni rahvusvahelise tähtsusega märgala. Seda püütakse vabastada siia aja jooksul kaevatud kuivenduskraavidest. Ma ei väsi kordamast, et sood ja rabad on tervendavad paigad.
Kõigepealt matkasime rabalaukani, mille kaldale oli kenasti redel püsti pandud, et ma laukasse sisse hüpates sealt ka välja saaksin. Siit sai vette.
Rabavesi oli mõnusalt ja traditsiooniliselt mustjaspruun, nii et välja ronides oleks nagu kerge kasukas seljas. Aga vesi oli soe ja kes on julge, see võib ujuda õõtsuvale rabasaarele. Ma ei saa öelda, et ma nii julge oleksin. Võiks öelda, et jänes on minu kõrval ikka vapper vend.
Mina pole väga palju selliseid rabasid näinud, kus saaks laugastes ujuda, nii et ma jäin üliväga rahule. Rabavesi on midagi täiesti erilist ja kui saad ennast selle sisse kasta, siis … minge proovige ise, seda ei saa kirjeldada.
Eksootiliseks muutsid selle paiga ka laugastes kasvavad vesiroosid. Ütlen uuesti: laugastes kasvasid vesiroosid! Vesiroosid! Pildile kahjuks hästi ei jäänud.
Tolkuse raba nimelugu
Oli see nüüd nii, või ei olnud, aga vanarahvas rääkinud, et Tolkuse rabale andnudki nime üks tsaari sõjaväest kõrvalehoidnud talumees. Kohalik mõisnik olevat teda rabas kohates tolguseks sõimanud ja nii saanudki ka raba omale niisuguse nime.
Turbasammal – huvitavaid fakte
Kas teadsite, et turbasamblaid kasvab Eestimaa soodes ja rabades 38 liiki? Mina tegelikult ei teadnud. Kas seda ka teadsite, et raba turbakihi paksus kasvab umbes 1 mm aastas ja 1 m turbakihi kasvamiseks kulub umbes 1000 aastat? Vett võib taim endasse imeda 10-20 korda rohkem kui ta ise kaalub. Turbasammalt võib kasutada palkmajade soojustamiseks ja sidemena haavade sidumiseks. Seda võib panna ka matkasaabastesse niiskuse kogumiseks.
Rannametsa luited ja Tornimägi
Edasi sammudes jõudsin trepini, liivaluidetele (rabas on männimets!) ja Tornimäele.
Ronisin vaatetorni sellist vaadet kaema.
Legend räägib, et kusagil siin asub turba alla mattunud muistne tammine viikingilaev. Kuidas sai laev sohu?
Oli see nüüd nii, või ei olnud, aga Litoriinamere ajal olevat praeguse raba kohal olnud luitevallidega ümbritsetud laht. Meretaseme langedes tekkis mere asemele soo. Litoriinameri paiknenud siinkandis umbes 7500-4000 aastat tagasi ja olnud väga soolane. Ilm olnud sel ajal siinkandis soe ja niiske. Minupärast võiks Litoriinamere aeg koos sooja kliimaga siiamaani kesta.
Veel mõned sammud ja olingi raja alguspunktis tagasi. Vaatamata sellele, et rada nii kiiresti rabale ringi peale tegi, oli sellel mitmeid istumiseks ja looduse nautimiseks mõeldud kohti ja infotahvleid, rääkimata väga eriilmelisest maastikust.
Iga raba on täiesti omanäoline ja Tolkuse raba oma laugaste ja luidetega pakkus tõepoolest vahvat elamust. Suur tänu loodusehuvilistele sõpradele ja ka Taevataadile, kes korraldas meile kuiva ja sooja ilma.
Sellega polnud aga nädalavahetus veel läbi. Järgmises loos näete päikeseloojangu pilte ja kuulete järgmisest matkarajast. Ehk jagan isegi oma telgis magamise muljeid – seda veel vaatame.
Reisikirja eelmine osa asub siin: