Saate minuga taas maailma uurima ja avastama tulla. Ehk kuulete ja näete fotodelt midagi, mida varem ei teadnud. Tutvustan London Stanstedi lennuvälja ja üritan seletada, miks mul jälle kuhugi vaja minna oli. Miks ma paigal istuda ja tavaline olla ei saa.
Pöördeline aeg esitab pööraseid väljakutseid
Käimasolev aeg on pöördeline, ülimalt petturlik ja ülimalt aus. Eriti aus tuleb olla iseenda vastu, sest praegusel muutuval ajal paljud teised väga ei taha ausad olla. Mulle on pikemat aega tundunud – aga see on täiesti subjektiivne arvamus, teiega ei pruugi üldse nii olla – et suur osa sellest, kuidas ümberringi käitutakse ja mida mulle räägitakse, on täielikult absurd ja lausvale. Ja ma ei aruta siin praegu seda, mis tuleb kusagilt kaugemalt. Räägin ainult iseenda väikesest maailmast.
Ainuüksi minu isiklik probleem on, kui minult näpatakse. Võin palju näiteid tuua, aga toon ühe. Keegi lihtsalt märkab, et ohhoo, selle käibe ma võiksin edaspidi endale saada ja hopsaa, sahker-mahker, minu klient enam ei olegi minu klient. Minul oli temaga koostöö ja nüüd järsku on hoopis kellegi teise varvas selle ukse vahel. Selline küllaltki korduv muster. Kellele käive edaspidi juurde tekib, selle jaoks polegi ju üldse mingit probleemi vaid puhas vedamine. Eelmise minireisiga Lombardiasse ma ei saanud sellest pettumusest veel üle vaid mägede tuul puhus suuremaks tunde, et ülekavaldamine ja teiselt ärakrabamine ei ole tore asi.
Ohh, ju tavaline asi.
Minu jaoks ei ole.
Lisaks on veider, kui arvatakse, et inimene poole sajandiga mitte midagi ei õpi. Ei õpi näiteks valesid läbi nägema. Tõepoolest, enam ma ei tee väljagi, kui minuga räägitakse nii, nagu ma oleksin võõralt planeedilt lihtsalt korraks selles peres külas. Aga oot – ma olen seal olnud juba pikemat aega, olen paljut pealt näinud, asjaosalisi intervjueerinud ja sündmuste tükid kokku pannud. Vait olema õppisin juba kaua-kaua aega tagasi. Nüüd siin teile räägin ja teie hoiate ju seda saladust, eks. Mul on lihtsalt igav valesid kuulata ja lisaks on allergia ka tekkinud valetamiste ja varastamiste vastu. Karvad hakkavad püsti tõusma ja kõrvad lähevad lukku.
Nii et märtsis ei andnud see küsimus enam taas asu, et kas midagi tõest ja hingelähedast üldse ei eksisteeri? Ma lihtsalt pidin paljustki eemale pääsema.
Kui nüüd keegi viriseb, et vaata mis sa ise teed, siis tähendab, et ma olen õppinud oma ala parimatelt. Pingutasin igati.
Olen nagu kass. Võin nurru lüüa ja tervendada, aga reetmist ei andesta ja kui tunnen end halvasti, lahkun.
Märtsis oligi just paras aeg. Pakkisin seljakoti taas ära.
Otsustasin, et uurin välja, kus maailmanurgas elavad sellised inimesed, kellele minu rõõm ja head võimalused korda lähevad. Kusagil on inimesed, kelle märksõna on krabamise asemel jagamine. Kes ei ripu nii kõvasti vaesusteadvuse ja nartsissismi küljes kinni. Ma leian üles oma planeedi ja seal peab minusuguseid veel olema. Ma leian nad üles. Punkt.
Aa, ei ole siin punkti. Nüüd alles seiklused algavad.
Tartu-Tallinn bussis olin juba elukogemustele tuginedes kindel, et kui energiad on väga tasakaalust välja läinud, siis küll universumi jõud loovad uuesti tasakaalu. Mina ei pea enam midagi muud tegema kui õigel ajal lennule jõudma.
London Stansted nagu teine planeet
London Stanstedi lennujaama väravatest välja pääsemine polnud väga lihtsaks tehtud. Seisad või vaatad valesti või ei arva masin heaks su passi läbilugeda, siis konda ringi ja otsi mingi asjamees-assistent, kes su peale põhjalikku ristküsitlust ja passi vahtimist läbi laseb. Oled nagu mingi võõra planeedi veider asukas valede dokumentidega. Sain kohe aru, et seekord ei sattunud õigesse kohta.
Lõpuks väravatest läbi, hakkasime ise üht noormeest küsitlema, et kuidas leida shuttle bus. Bussi leidmiseks tuli läbida maa-alused, üsna õudsed koridorid ja bussijaamast õige peatus üles otsida. Bussijaama all paistis veel ka rongijaam, et kui oleks soovinud rongiga seiklema minna. Mul oli hea meel, et seekord ei tulnud reisile üksi. Külli tahtis ka näha, milline London on. Poleks tahtnud siin koridorides või väravate vahel üksi olla.
Viimaks õues.
Orienteeruma.
Shuttle bus letud, jõudsime kiiresti hotelli. Valin öömaju selle järgi, et jõuaks kergesti kohale ja oleks võimalikult taskukohane. Eks see ole loogiline ka nii mõelda. Bussisõit maksis 4 naela. Naelad olid küllaltki läbipaistvad.
Kevad, rohelus ja õitsvad nartsissid märtsikuus. Õhtu oli juba hiline, nii et London jäi meil tegelikult nägemata ja ka öömaja ei hakanud sinna broneerima. Järgmisel päeval vaja järgmisele lennule minna. Tunde Suurbritannias olemisest saime siiski kätte.
Rikkalikult euroopalikku saiakultuuri
Mina pole aru saanud, miks on vaja süüa purgiube. Ega ma ei saagi paljudest maailma asjadest aru. Hotelli hommikusöögilauas polnud mitte mingit värsket rohelist umbrohtu, mitte ainsatki kurgiviilu. See-eest rohkesti kõiksugust saia. Söö purgiube saiaga, munaputru saiaga, magusaid saiu, keeksi, röstitud saiu moosiga, peekonit saiaga jne. Eks see ole maailmas näha ka, kuidas niisugune english breakfast kahejalgsetele mõjub.
Ja näha olid ka kultuurilistest erinevustest tekkinud konfliktileegid. Nii paljudest maailmanurkadest siiski kahejalgseid koos. Kas leiate üles Tere tulemast?
Järgmisel hommikupoolikul poleks samuti Londonisse jõudnud, Stansted sellele väga lähedal ei ole, ja seega tegime lennujaamas aega parajaks. Kui oled turvakontrollist turvaliselt läbi saanud, siis võid olla just selliselt veidralt planeedilt nagu soovid. Tähtis, et sul poleks kaasas lõhkeainet, joogivett ega küüneviili. Mu telefon puhastati jälle kleepribaga ära.
Lendamise juures meeldib mulle kõige rohkem õhkutõusmise moment. Järgnevad 4 tundi olen vastutusest vaba ja las piloot tegeleb kõigega millega vaja.
Lootsin, et juba varsti saan endalt mälestused maha pesta. Eestis pesin pisaratega, aga väljamaal on ookeanivett ikka palju rohkem.
Tulge mõttes kaasa ja järgmises loos pistame varbad ookeanivette. Kui hästi läheb.
Tasakaalu paikasikutamiseks mainin ära, et minu väikeses maailmas on siiski palju heatahtlikke, abivalmis, empaatilisi inimesi. Suurepäraseid kolleege ja sõpru. Pidevalt toimub hämmastavaid kohtumisi loominguliste, ausate, julgete inimestega. Võtan selle teema kunagi hiljem jutuks. Hetkel see vähendaks siin dramaatilist pinget.