Minule hakkasid Eestimaa saared väga meeldima, aga seda ma poleks osanud üldse oodata, et niipea ka Vormsi saarel randun! Lisaks täitus mu Haapsalu külastamise unistus ja millist inspiratsiooni ma sealt sain! Räägingi sellest nüüd nii lühidat kui võimalik ja jagan pilte.
Haapsalu ja ägedad üritused
Mind saatis juba mitu kuud mõte Haapsallu minekust. Tundsin, et no on väga vaja sinna minna, samas lükkasin sõitu kogu aeg edasi. Polnud selget pilti, mida Haapsalus siis teha, kui peaksingi kohale jõudma. Ühel päeval aga ütles kolleeg, et nüüd ongi minek ja ma avastasin, et olen ikka väga kergesti äraräägitav, kui asi puudutab reisimist.
Haapsalu on väga armas linn rannapromenaadi ja kesklinnas peaaegu külg-külje kõrval asuvate söögikohtadega. Sattusin isegi kristallipoodi ja nägin tänavakividel kontsi klõbistavaid flamencotantsijaid. Tekkis suur tahtmine oma seelik ja kingad üles otsida ja ka natuke jalgu põrutada. Olin juba ära unustanud, kui väga flamenco kaasa haarab!
Inspireerivad inimesed Haapsalus
Lisaks toimus laupäeval äge festival, nii et minu suur tänu Merit Rajule ja Roland Tokkole selle korraldamise eest! Merit meeldib mulle ka seetõttu, et kunagi aastaid tagasi oli ta nõus avaldama ajakirjas Sensa minu reisiloo. Kas pole äge?
Muidugi tänu ka kõigile festivalil esinejatele, kes väga inspireerivalt oma mõtteid jagasid. Lugusid lugeda ja videoid vaadata on üks asi, aga päriselt inimeste energiast osa saada hoopis teine. Näiteks pole ju saladus, et sõnad “ma pean” ja “ma tahan” kannavad täiesti erinevat energiat, aga kui Inga Lunge selle kohta nii kirglikult oma kogemusi jagab, siis heidad paratamatult ka oma elule jälle uue pilgu peale. Nautisin, kui mänglevalt ja humoorikalt oskab Epp Kärsin seksuaalsuse teemal rääkida. Naised, pidage meeles, et oma kallite meestega tuleb rääkida rahulikult ja lühilausetega, siis saavad asjad tehtud ja kõigil on parem. Just nagu Epp siin Rolandiga räägib. Ei jää üldse muljetki, et tegemist on mitmepäevaste kohustuste selgitamisega.
Vishen Lakhianit tahtsin ka juba mõnda aega lähemalt näha ja seegi unistus täitus. Kui tema kohta infot otsida, võib leida mõndagi põnevat enesearengu teemal.
Üllataval kombel aga oli minu jaoks kõige suurem avastus muinasjutuvestja Erki Kaikkonen ja tema räägitud lugu lahtilaskmisest. See lugu on internetiavarustes täiesti olemas ja mina arvan, et tasub kuulata nii väikestel kui ka suurtel, ülihästi sobib just praegusesse aega. Ma armastan väga mõistulugusid ja neisse peidetud tarkuseteri. Nii et mõnikord tasub üritustele lõpuni jääda. Võib-olla see oligi põhjus, miks Haapsalu mind kutsus.
Ja ma läksin veel kuhugi
Festivalil käidud, peaks ju tagasi sõitma, et pääseks jälle koju aaloesid kastma. Aga kas on võimalik Haapsalust Tartu suunas sõita, kui siinsamas lähedal on Rohuküla sadam? Võib-olla teie oleksite saanud, aga mis teha, mul on äge kolleeg. Praam Sviby sadamasse väljus pühapäeval kella 12 ajal.
Ütlen veel, et sel ajal, kui mina mõni aeg tagasi Kihnu saart avastasin, matkas Merje Eestimaa pankrannikul, kus on ka täiesti võimalik camino rada tallata. Kusagil seal Saka ja Valaste joa kandis. Kordan üle: jalgsi. Kas pole äge mõte? Pakid juba seljakotti? Ja kes mullegi reklaami teeb, kui ma seda ise ei tee, nii et siia vahele on paras hetk susata link oma eelmise aasta loole: Pööripaeva aja ilu Ontika pank ja Valaste juga.
Enne sadamasse jõudmist kasvasid põllul sellised kummalised aknad:
Ungru loss ei saanudki kunagi valmis, sest neiu, kellele seda ehitama hakati, suri enne ootamatult ära. Nimelt oli Saksamaal üks lossipreili lubanud kogu oma elu Merseburgi lossis veeta. Siis ilmunud aga lagedale krahv Ungern-Sternberg ja lubanud ehitada neiule samasuguse lossi Eestisse. Neiu olnud nõus, aga nagu näha, pole oma lubaduse murdmine see kõige parem mõte.
Vormsi saarel on ida- ja läänepoolne osa
Ungru lossi varemed nähtud ja meresõit tehtud, astusingi Sviby sadamas maale. Vormsi saarel saab jälle jalgratta laenutada ja tiirutama minna. Vormsi on suurem kui Kihnu ja seda ma ühe päevaga läbi vurada ei jõudnud, osalt ka seetõttu, et siinse laenuratta sadul polnud üldse nii mugav, et oleks tahtnud sellega näiteks kolm päeva kontaktis olla, nagu ma Kihnus olin. Üks suur seltskond oli olnud targem ja tulnud siia oma ratastega, kohe mitmeks päevaks. Kõik lehvitasid meile, pole eestlased ka nii endassetõmbunud midagi. Vähemalt puhkuse ajal.
Vormsi saarel kulgeb maantee 8-kujuliselt, nii et üks ring jääb saare idaossa ja teine lääneossa. Valisime idapoolse tee ja suundusime Svibyst Söderby ja Norrby poole. Vahvad rootsikeelsed nimed, nagu kass nurruks, eks.
Vormsi mesilased
Avatud Talude Päeva raames nägin ära Mangese talu mesilased ja ilusad värvilised mesitarud. Peremees rääkis muuhulgas, et siis, kui mesitaru teise kohta viia, hakkavad mesilased kõigepealt ümber taru tiirutama, pannes kõigepelt oma niiölda GPS-i nulli. Ja seejärel navigeerivad taru ümbruses umbes 2 km raadiuses.
Mesindustalus jagati kogemusi ka sellest, kui oluline on suhkru kvaliteet. Seda ma olen näiteks moose tehes ise ka märganud. Kõik see valge aine, mis suhkrupakis on, ei pruugi olla päriselt looduslik ja ilma lisaaineteta suhkur. Keemiatööstus oskab imetrikke teha. Mesilased, nagu inimesedki, jäävad haigeks, kui neile jama sisse sööta.
Mõtlesin, et kui ma maale peaksin kolima, hakkaksin ilmselt ka selle armsa triibuliste tiivuliste maailmaga tegelema, kuniks inimesed pole neid kõiki veel planeedilt välja tõrjunud.
Liivaranda Vormsi saarelt kerge leida ei ole
Edasi sõitsime Diby ja Rälby suunas. Liivaranda Vormsi saarelt tõesti kerge leida ei ole, leidsime ainult kive. Paistab vist Tjuka saar.
Liivarannast lihtsam on leida üles saare ainus valgusfoor.
Ja veski.
Rand pidavat siiski Rumpo kandis olema, aga sinna seekord ei jõudnud.
Rõngasristid kui Vormsi sümbolid
Rõngasristid ehk päikeseristid kaunistavad Vormsi käsitööd ja õllepudelite ning meepurkide silte. Selliseid riste teatakse veel päikeseratta ja Odini risti nime all. Rõngasriste kasutati juba väga ammu hauakividena, mida võib leida Vormsi kalmistult Püha Olavi kiriku juurest.
Päikesekell aastast 1741 töötab laitmatult tänapäevani.
Hullo külas asub kaubamaja
Hullo külas käisime šoppamas ja puhkasime jalgu. Ma siiski võtaksin sellelegi saarele tulles oma toidu mandrilt kaasa.
Nii jõudsingi vaikselt kulgedes ühe päevaga ainult poolele Vormsi saarele tiiru peale teha. See tiir tuli vist umbes 25-30 km. Ei oska praegu öelda, kuna ma saare teist poolt vaatama lähen, aga liivarand on muidugi vaja üles otsida. Siin põhjalikumaks ringi vaatamiseks kulub ikka mitu head päeva ära, kuigi ka ühe päevaga saab hea tunde kätte nagu alati mere ääres ja saartel. Ikka jälle natuke rohkem kooskõla ja elurõõmu!
Loodan, et leidsite mõned mõtted selle kohta, mida suve jooksul veel ette võtta ja inimesi, kelle tegemistele pilk peale visata. Vähemalt mõni tund ehk on ikka sisustatud!
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte
