Suvel ei läinud ma Koduta Loomade Varjupaika põhjusel, et mitte miski poleks mind takistanud sealt vähemalt kolme uue sõbraga naasmast. Ma tunnen ennast küll ja sama kinnitavad ka mu lähedased. Nii et ma hoidsin ennast siiani tagasi. Nüüd, sügisel, on tegemist rohkem ja vurrulisi sõpru pole võimalik koju soetada. Seega otsustasin ülearused froteerätikud loomadele pesamaterjaliks ära viia. Mis edasi juhtus ja kas heategu võib su südame murda või hoopis seda tervendada, võid lugeda tänasest loost.
Kuidas elavad need, kellel elus nii hästi pole läinud kui sinul
Tõsi, varjupaik pole loomaaed, et lähen armsaid karvapalle uudistama. Loomade varjupaiga elanikud loodavad tõenäoliselt kõik, et uksest astub sisse SEE PÄRIS OMA INIMENE, kes nad uues kodus lahti laseb. Ootavad juba kaua, ootavad kellegi heategu. Mõnedel loomadel on juba kodu olnud ja usutavasti nad ei mõista, kuhu peremees nii kauaks jääb. Uks liikus, ehk tuligi? Mõned kassid on tänavalt püütud, terveks ravitud, paitatud ja harjunud inimeselt head ootama. Kus see inimene siis nüüd on?
Loomade varjupaik on rahulik ja turvaline koht, kus kassid elavad puurides üksteise kõrval. Küll puhastes, toidu, vee ja magamisasemega varustatud, kuid siiski puurides. Inimese saabudes tekib neis silmanähtavalt lootus tähelepanu, suhtlemise ja vabaduse osaliseks saada. Käivitub ühine nurrumine ja üksteise võidu hakkavad puuri varbade vahelt karvased käpad inimest enda poole meelitama. „Sa tulid ju minule järele, eks?” küsivad ümmargused rohelised ja kollased silmad.
Just seda hetke ma olengi terve suve edasi lükanud. Sest ei, ma ei tulnud tegelikult sulle järele. Ma tahtsin lihtsalt jälle vaadata kellegi rohekaskuldsetesse silmadesse. Ma tahtsin hingeraviks kassiteraapiat. Kasside võlumaailmast, näiteks Kassikohvikus Nurri, nende erilisest lummast ja kassiteraapiast olen kirjutanud varemgi.
Heategu võib muuta maailma, kuid kõigepealt muudab see sind ennast
Jah, ma tunnen, et ma pean siiski tulema siia mõnel päeval tagasi, vabatahtlikuks. Ehk lubatakse mul kassipuure puhastada või toidunõusid pesta ja veel mõned paid saada. Ma ei tea, kui palju ma sellega kasse aitan, kuid see aitab mul iseenda südamesse vaadata. Aitab mõista, mis on tõeliselt ehe ja tähtis.
Ka kõige väiksem heategu toob maailma lootust. Sa võid teha palju head isegi arvuti juurest lahkumata. Eestis on mitmeid loomade varjupaiku ja ka omakasupüüdmatuid inimesi, kes aitavad hätta sattunud loomi. Nad on annetuste eest siiralt tänulikud. Võib-olla sa ei usu, kui suured võivad olla loomakliiniku arved, kui sa pole ise ühtegi näinud. Annetusi, näiteks pesamaterjali või loomatoitu, võid saata kohale ka kulleriga.
Annetusi ise kohale viies saad tõenäoliselt samuti käivitada mõne pisikese mootori. Sa võid õppida selgeks mõne joogaharjutuse (näiteks selle, mida olen ka varem tutvustanud) ja sa võid murda oma südame. Võib-olla murrad oma südame lahti argireaalsusest ja lubad sel täituda lõputust kaastundest. Võib-olla saavad vurrulised tohtrid su südame ka terveks ravida ja sind rahustada ning inspireerida. Raskemal juhul läheb vaja õige mitut joogameistrit-terapeuti.
Kodu on kas iseenesestmõistetav või siis ainult unistus
Kes on päästnud looma või võtnud ta varjupaigast, räägivad liigutavaid lugusid ääretust tänust. (Võiksin sulle isegi sellest rääkida, kuid ehk mõni teine kord.) Loomad mõistavad, milline saatus neil varjupaigas kogu aeg pea kohal ripub, juhul kui õnn neile ei naerata. Ja kui see õnn ehk siis uus peremees naeratab, on nad kingitud elu eest surmani tänulikud. Kes on üksi tänaval külmetanud, vägivalda kannatanud või puuris istunud, see ei võta kodu iseenesest mõistetavana.
Tahan aga öelda, et enne kui hakkad seda suurt heategu tegema, et kellelegi kodu pakkuda, mõtle hoolega järele. Peale tänuliku silitamise, diivani jagamise ja tähelepanu nõudmise olenemata kellaajast, tuleb välja kannatada teise olendi iseloom, hügieeni- ja toitumisharjumused, kiiresti määrduma ja võib-olla isegi purunema kippuv kodusisustus, hädad ja haigused, vanadus…
Kerge segadus on aga loomingulisuse tunnus, asjad on kõigest asjad ja kassidega müstikast, rõõmust ja tegusast seltskonnast puudust ei tule.
Musta kassi kuu – oktoober
Kas teadsid, et oktoobris tähistatakse Varjupaikade MTÜs musta kassi kuud? Seitsmest varjupaigast võib musta kassi koju viia ilma loovutustasuta. Eelmise aasta oktoobrikuul on kodu leidnud 137 musta kassi!
Musti kasse peetakse siin- ja sealpoolse reaalsuse vahel kõndijateks. Neis on alati rohkem salapära ja müstikat kui näiteks oranžides-kollastes kassides, kes on oma loomult rohkem mänguhimulised rõõmupallid.
Kindlasti ei ennusta ega too mustad kassid endaga kurja. Vastupidi, kassid ja eriti mustad kassid, neutraliseerivad negatiivsust nii inimestest kui ümbrusest ja viivad seda eemale. Võib-olla sellesse maailma, kuhu meie oma jalga tõsta ei oska? Tervendada oskavad igat värvi karvkattega vurrukandjad, kuid teadjate-tervendajate juurde on läbi aegade tulnud just mustad kassid. Tegema rasket tööd…
Vaata rohekuldseid silmi, küsi neilt vastuseid oma hinge kriipivatele küsimustele… ja kaota oma süda!
Kasuta juhust, sest musti kasse pole lõputu hulk!
Siit leiad inspireerivat lugemist ja abivajajate kontakte:
Gabrieli Loomade Elu Turvakodu
Varjupaiku ja hoiukodusid leidub muidugi veelgi. Kui oskad mõnd nimetada, lisa kommentaaridesse või saada e-kiri.
Kuidas sina oled hätta sattunut aidanud?
NB! Fotod on illustratiivsed ja kassid pole varjupaigast pärit.