Täna hommikul otsustasime oma kogukonnaga traditsioone järgida ja minna matkama samale rajale, kus täpselt aasta tagasi sel päeval käidud sai. Jutuks tulevad ka mõned isiklikud mälestused. Keda need ei huvita, absoluutselt pole kohustust lugeda, sel juhul vaadake lihtsalt fotosid. Mida on küllaga.
Postitee oli ikka käänuline ja lumine, rääkimata parkimiskohtadest Voorepalu lõkkekohas. Täna polnud siia veel keegi saabunud jälgi ette tegema. Võtke labidas igaks juhuks kaasa kui praegu sinnapoole sõitma hakkate.
Ma Põrguraja kohta kõike kordama ei hakka, lugege eelmise aasta kogemustest siin: Eestimaa matkarajad: Põrgurada.
Köie abil mägironimine
Köie ma olin eelmisest korrast küll juba unustanud. Puude vahele sõlmitud köis oli abiks ühest järsemast mäest üles ronimisel. Mäenõlval lume all oli puhas jää ja siin kohas sain ma neist siltidest, et hoidke 2 m vahemaad, täiesti aru. Isegi rohkem võiks vahemaad hoida, et mitte sinu järel tulijatele pähe maanduda, kui libisema hakkad. No sooritage nüüd ilusad libastumised ja kellel vastlaliug tegemata, tehke siin ära, kuulsin kommentaare.
Sellest ronimisperioodist fotosid ei ole. Mõlemad käed olid väga hõivatud.
Ikka samasugune Põrgu põrand ja lagi
Samamoodi lumi igal pool nagu eelmisel aastal.
Sigudiku mudala. Niisugune muda siis praegu.
Samamoodi imeliselt värske õhk ja tohutult ilusad vaated.
Mägedes tuiskab lumi.
Vaade mäe otsas olevalt lagendikult, kus juba teist aastat lubame, et tuleme kevadel taas vaatama, milline siin siis on.
Natuke tihedat metsa.
Kas lumeinglite tegemise vabadus on veel alles? Linnas vist ei tohi.
Et rajalt ei eksiks.
Vabadussilla org. Nautisin täiega vabadust hingata nina kaudu. Sellist vabadust igal pool ei ole. Siinkandi loodus tekitas taas hea ja helge tunde ja immuunsüsteem sai oma olemasolust teadlikuks. Üks vares raporteeris teistele pidevalt võõraste kulgemisest tema territooriumil.
Mõned jõudsid täiesti tervelt Maapeale tagasi.
Mälestused. Tagasivaate aeg
Kuna veel oleks sobivam hetk tagasivaateks, kui mitte tänasel päeval. Seega tahangi öelda, et vaatamata moodsale geniaalsele hirmukülvamise masinavärgile kehtib Universumis siiski üks Eestimaa väga vana sõna: tõde tõuseb, vale vaob. Väga paljud asjad tulevad justkui kogemata päevavalgele. Pidage meeles, et ma räägin siin ainult oma isiklikest subjektiivsetest kogemustest. Andke teada, kuidas teil on.
Praegusel muutusterohkel ajal võib isegi mõni aastakümneid saladuses peetud salasepitsus lupsatada pinnale nagu surnud kala, selililamangus. See võib ulpida täiesti ootamatult otse nina alla ja olla ühtlasi tükk suuremas elupuzzles, kergitades endaga koos nähtavale näiteks suguvõsas korduva mustri. Ja teate mis – isegi kui ainult teadvustad oma esivanemate mälestused ja mustrid, võib juhtuda, et kehast kaob selsamal minutil näiteks mõni valu. Jah, ma tean – ma ise pidin ka jahmatusest maha istuma.
Võib täiesti nii olla, et isegi siis, kui mingile küsimusele ise mitte kuidagi vastust ei oska leida, sest noh, ütleme, ei ole lihtsalt nii tark ja kaval nagu vastaspoole mängija, võib juhtuda, et ühel hetkel mängib mäng ennast ise edasi. Korraga saad lihtsalt teada, et ahaaa, mitte mina ei ole olnud nn must lammas või valge vares või roheline siil, vaid keegi on kujundanud sellist arvamust, mulle endale infovoldikut jagamata. Keegi on edukalt turundanud sellist ideed. Keegi teine on selle idee ostnud ja edasi arendanud.
Mälestused mängust
Ühel hetkel on kõik aga lihtsalt selge. Lihtsalt niisama. Ja siis, isegi kui mitte keegi teine seda mängu mitte kunagi läbi ei näe, sellest hetkest edasi polegi enam tähtis, kas ma olengi nn must lammas või valge vares või roheline siil. Sest teate mis on kõige olulisem: et ma olen iseenda nahaga rahul ja et ma nüüd tean, kuidas asjad päriselt on. Ja ma arvan, et siis võivad kõik mängijad kergemalt hingata, maskid maha võtta ja ära koju minna.
Ja võib-olla mingil teisel ajajoonel muudab see teadvustamine ka mu vanaema elu. Võib-olla mingil teisel ajajoonel lahustuvad ka tema elust teatud sündmused, et ta saaks oma unistused ellu viia. Ja võib-olla näeb järjest rohkem inimesi valet läbi ning julgeb enda eest seista.
Teate, mida mu vanaema vabal ajal teha armastas? Lugusid kirjutada ja neid teiste rõõmuks avaldada.
Kui teie saate ka nii vanaks nagu mina, siis võib-olla tahate ka juba mälestusi heietama hakata.
Sünnipäevakookide päev
Täna pidi aga olema ka Tartu Mänguasjamuuseumi karu Nässu sünnipäevakookide päev. Nii et tehke pilt koos oma kodu karudega. Soovitan perega Tartu Mänguasjamuuseumit külastada! Minul oli seal üllatavalt vahva.
See maitsev kook on praeguseks juba söödud. Minu suur tänulikkus kogukonnale, kes tunneb rõõmu loodusmatkadest ja isetehtud toidust!
Sain võimaluse Madeira poncha (mis olevat hea rohi külmetuse vastu) pudel ka lõpuks lagedale tuua. Ja vanaisa viinapitsid üles otsida.
Kuni elab Eestimaa rahvas. Millised värvid teie kodus täna domineerisid?
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte