Mul lihtsat oli vaja veel mäetunnet tunda. Otsustasin, et Pico do Arieiro on just selline mägi, mis on tarvis üle vaadata. Mägede külastamine mõjub kogu organismile tervendavalt. Kivid jagavad oma väge ja mälestusi. Mägedes avarus ja võimsus muudab kindlasti midagi. Leidsin kiiresti endale uue juhi, kes mind jälle mägedesse sõidutas. Teel nägin veel mõndagi muud põnevat, näiteks kolmnurkseid maju ja rummi valmistamist.
Pico do Arieiro on kõrguselt kolmas mägi saarel
Pico do Arieiro asub saare keskosas. Mõni päev tagasi olevat tee sinna lume tõttu kinni olnud, aga praeguseks juba lahti sulanud. Lund oli mäetipus natuke ikka alles, kohalikud tegid rõõmuga lumememmesid auto kapotile ja pidasid lumesõda. Mina ei saanud sellest rõõmust üldse aru. Mul oli hea meel, et mäetipus sai olla õhukese särgiga.
Võimalus olla pilvede sisse mähitud. Hingata sisse pilvi. Tunda iidseid kaljusid taldade all.
Selge ilmaga olevat mäelt võimalik näha Madeira naabersaart Porto Santot. Giid ütles, et kui tahate täiesti mittemidagi teha, siis minge Porto Santole. Seal ei toimu mitte midagi. Minul ei jätkunud sel korral kahjuks ajavarusid. Järgmine kord tuleb lihtsalt kõige selle ilu ja eksootika jaoks rohkem aega kaasa võtta.
Pilvedest allapoole laskudes polnud udu sees teed võimalik näha. Üldse mitte kui midagi näha. Kohalikud juhid on aga sellega harjunud. Viskavad natuke nalja ja püsivad kenasti rajal.
Madeira Laurisilva mets
Ribeiro Frio ehk “Külm jõgi” on looduspark saare põhjaosas. Siin on levada, mitmete matkaradade alguspunkt, kosk, kaunis aed, Laurisilva mets … Kindlasti soovitan siin aega veeta ja matkata.
Madeira Laurisilva mets on põlismets, mis kattis nii seda maad kui ka Lõuna-Euroopat enne, kui maadeavastajate hävitustöö kohale jõudis. Portugaallased suutsid siia jõudes peaaegu kogu metsa hävitada. Laurisilva metsa on nimetatud ka “vett tootvaks metsaks”, see on maailma suurim ökosüsteem ja siin on olnud paljude taime- ja loomaliikide kodu. Siin on lopsakas rohelus ja seda peab tõesti ise nägema. Ilus, ürgne ja vägev.
Santana kolmnurksed majad
Santana ehk Santa Ana asub Madeira põhjarannikul ja on tuntud siinsete kolmnurksete majade kollektsiooni poolest. Midagi taolist näeb harva ja majakesed on tõesti omapärased. Alumisel korrusel on ainult magamistuba ja ülemisel korrusel olevat hoitud põllutööriistu. Santanas võib planeerida ka lõunasöögi, sest siin on taas suur valik söögikohti ja ka niisama mõnus jalutada. Majakeste taga paistab ookean.
Piilume toauksest sisse.
Tee viib läbi Machico, mis olnud Madeira vana pealinn. Sealgi oli kena jalutada.
Kõige idapoolsem punkt on Ponta de São Lourenco
Siin on poolsaar, mis näeb välja nagu sakiline draakoni saba ja kus võib teha korraliku jalutuskäigu mägedesse. Jälle üks koht, mille soovisin kindlasti üle vaadata. Võimas.
… ja pudel rummi!
Palju kasvatatakse saarele sissetoodud suhkruroogu, mida kasutatakse rummi valmistamiseks. Kuidas suhkruroost rummi valmistatakse, seda saab näha kohas Engenhos do Norte, külas nimega Porto da Cruz. Rummi tootmisprotsessi näeb ainult märtist maini (ehk siis praegu), mis on suhkruroo koristamise kuud. Suhkruroost tehakse ka meeküpsiseid Bolo de Mel. Ma sõin terve paki korraga ära. Juba nende pärast läheksin tagasi.
Ponchat valmistatakse rummist, suhkrust või meest ja sidruni või apelsini mahlast. Mõnikord lisatakse ka teisi puuvilju. Kalurite poncha koosnevat ainult rummist ja sidrunimahlast. (Mis te arvate, kui hapu see võib olla!) See oli vanasti võimalus tsitruselisi säilitada, andis kaluritele ning meremeestele sooja ja ka C-vitamiini skorbuudi vastu. Poncha pidavat olema hea rohi külmetuse, bakterite ja viiruste vastu, nii et üks poncha päevas hoiab meedikud eemal. Mina ei öelnud nii, seda tegi kohalik giid.
Viinamarjadest aga tehakse veini ja Madeira vein on kange! Seda on nelja sorti: kuiva, poolkuiva, magusat ja poolmagusat.
Vaat kui palju sain Pico do Arieiro külastusel teada. Järgmine kord juba uued jutud.
Reisikirja eelmised osad asuvad siin:
Madeira: saabumine Atlandi ookeani saarele. 1. osa