Kui oled sattunud Indoneesiasse, pole aga siiski alla andnud ega ostnud piletit Põhjapoolusele, võib juhtuda, et leiad hoopis üles oma naeratuse. Avaldan praegu saladuse: naeratus elab tegelikult sinu sees!
Ja ma leidsin enda oma üles. See on nagu ahvipärdikul, kes teab otseteed randa, läbi ehitusplatsi, kellegi tagahoovi ja mudaaukude. Siis, kui päike helgib hammastelt niiviisi vastu, et kõik see kümme turvameest ja taksojuhti teeb samasugust pärdikunaeratust ega hakka küsima, et mis sa sikutad seda suurt metallväravat ja kuhu sul üldse vaja minna on?
See on siis, kui sul on kohe nurga taga oma kodukohvik, kus banaanipannkoogid lähevad järjest paremaks.
Naeratus tekib siis, kui su sarong on juba keha kuju võtnud ja puhtusaste on selline, nagu oleksid üles leidnud poe, kus seepi müüakse. Seega, oled kohaliku hinnapoliitikaga täiesti kursis. (Kauplemine, kemplemine ja vaidlemine on lõunamaades eriline kunstiliik. Hinnapoliitika on selline, et hinda ainult kolm korda madalamaks kaubeldes saad ikka kõvasti petta.)
Naeratuse võid avastada, kui kohalikud väikeettevõtjad võrdlevad sinuga nahavärvi ja leiavad, et sa oled õigel teel. Lisaks on sul juba päevinäinud sarong ja teist sellist neil sulle lihtsalt ei õnnestu müüa.
Naeratus ilmub, kui šokolaadivärvi lapsed hõikavad, et vaata ette, seal vees on paadi ankur. Kui sinu kõrval sõitval rolleril, millele on end mahutanud terve bali perekond, nende laps – ise nagu pisike rosin – sulle terve tee lehvitab ja “Halloo, halloo!” hõikab. (Ma “Halloo” hõikasin küll vastu, aga lehvitama eriti ei hakanud.)
Ühel hetkel on lihtsalt nii kodune tunne, et pole tahtmist enam kübarat kõrvuni pähe suruda ega prille ette toppida, kui tänaval toimuva sigina-saginaga rinda lähed pistma. Just sellel hetkel peatab naeratav politseinik liikluse, et sina saaksid oma naeratuse turvaliselt järgmisesse warungi viia.
Ja siis, ühel päeval, sõidad uuesti läbi Ubudi sellise tundega: “Oi Ubudik, oi ma elasin kord siin, Hanomanil, sellest väravast minna! Ah sina elasid Monkey Forestil? Ei, ma ei teadnudki, et seal on galerii! Järgmine kord kindlasti astun läbi!”
Naeratus venitab ennast kõrvuni, kui oled omaks võtnud balilaste suure naeratuse saatel antud soovituse: “Slowly, slowly, take it slowly!”
Kirjutasin ka sellest, kuidas ja miks ma jõudsin Balile. Üksi.
Samuti balilaste spirituaalsusest ja templist Pura Ulun Danu Beratan.