Ma plaanisin Veneetsiasse enam mitte kunagi minna, sest eelmine kord ületas vesi kanalites mu taluvuspiiri ja oli tunne, et tänavate rägastikust ei pääse mitte kunagi välja. Aga siin ma nüüd jälle olin, acqua altaga silmitsi. Kõik, kellel on Veneetsia suhtes kirglikud tunded, tulge minuga seiklema!
Lennuk pani eelmisel õhtul plaanitust varem minema, ületas ilmselt kiirust ja turbulentsi ning jõudis umbes pool tundi varem Treviso lennujaama kohale. Jõudsime kiiresti lähedalasuvasse öömajja, kus elas ka kass Tiina.
Öömaja aias kasvas muu hulgas granaatõunapuu.
Varem plaanisime Veneetsias ringi kolada selleks, et järgmise lennuni aega parajaks teha. Nüüd selgus, et see on õige tegu ka aklimatiseerumiseks, sest muidu oleksime pidanud hetkega sooritama 25 kraadise temperatuurihüppe. Väidetavalt oli Eestis vahepeal lumi maha tulnud. Vahepeatus teel õitsvate hibiskuste juurest lumehangedeni.
Ma sisendasin endale mitu eelnevat nädalat, et Veneetsia hakkab mulle meeldima. Milline Veneetsia mulle kevadel tundus, kirjutasin SIIN.
Acqua alta on Veneetsia hooajaline üleujutus
Veneetsia linn on ehitatud 118 väikesele saarele, mida ühendab kanalite võrgustik. Linn pole kunagi olnud immuunne üleujutuste vastu. Väidetavalt on acqua alta ehk kõrge vesi lühikese kestusega, ainult mõned tunnid, ja see on täiesti normaalne nähtus. Tavaliselt tõuseb vesi ainult mõni cm.
Piazza San Marco, Püha Markuse väljak on üks madalamaid kohti, seega on siin vesi märgatav, kui tõusulaine kõrgus on 82 cm. Väljakust saab siis laguuni osa. Järgmine on Rialto silla piirkond, mis, nagu ka raudteejaama esine plats, asub kõrgemal. Linna ülejäänud piirkonnad on veelgi kõrgemad. Kui tõus on 110 cm, ka siis on ainult 12% linnast üle ujutatud.
Üleujutuse korral pannakse peaväljakule ja mõnedele tänavatele ajutised kõrgendused-platvormid, mida mööda saab tänavatel kõndida. Veetransport pole ujutusest eriti mõjutatud.
Veneetslased ise jätkavad oma päeva tavapäraselt. Ärge laske end sellest häirida, kui istute restoranis pahkluudeni vees või et poodide põrandal loksuvad mini merelained. Kelneritel näiteks olid kummikud jalas. Mina kummikuid kusagil müügil ei näinud. Putkas müüdi ainult veidraid plastikust tehtud põlvini ulatuvaid jalatsikatteid.
Unustage ära Püha Markuse väljakul ujumine, sest külm merevesi voolab ka läbi kaupluste, prügikastide, tänavate ja muu. Vesi ei haise küll alati päris roiskvee järgi, aga kohati midagi sinnapoole ikka. Kaua ei maksa paljajalu pladistada.
Olge ka ettevaatlikud, kui kõnnite üleujutatud tänavate ja kanalite piiril. See piir võib olla küllaltki märkamatu. Vees ujus kalu, kindaid ja veel nii mõndagi.
Acqua alta olevat siiski väga harv nähtus, nii et meil läks ülihästi, et saime merevees kahlata.
Mida see kell näitab?
La Scuola Grande Di San Rocco laemaalid
Väga kvaliteetsetest ja suurendusega peeglitest laemaalinguid vaadata oli omaette elamus. Ma ei ole niisugusi peegleid kunagi varem näinud.
Vanasid kuulsaid maale iseloomustas traditsiooniliselt süngus ja õõv. Kuulsus on omistatud Tintorettole, aga kas tema meeskond vehkis need tõesti suhteliselt hiljuti kõik käsitsi ja kiiresti pintslitega valmis? Kahjuks tänapäevase tehnikaga ei suuda peaaegu mitte keegi enam midagi sellist luua – vähemalt mina pole näinud.
Pühad reliikviad ehk luksuslik kontide kogu ehk kohalik geenivaramu. Taas kellegi sõrmed-varbad purkides. Küll aga armastatakse surnuid.
Iga kord pärast korjustega maalide ja purkidesse pandud sõrmeluude vaatamist turgutasin end kotipoes elu juurde tagasi. Kotte oskavad itaallased väga ilusaid teha.
Kuidas Veneetsia tänavate labürindist välja pääseda
Veneetsia kitsastele tänavatele mahub mõnikord kõrvuti ainult kaks inimest, aga neid pressib sinna ikka palju rohkem, lobisema, selfisid tegema ja ühele või teisele poole kiirustama. Lõhun natuke kaunite tänavate idülli.
Kui enam edasi tormata ei jaksa, siis puhkepaus.
Veneetsia tänavate labürindis, kõrgete majade vahel, Google maps ei toimi. Mulle meenus, et Veneetsia pole mu lemmiklinn seetõttu, et mul ei ole hästi õnnestunud õhtul siit enam välja pääseda. Selline asi muudab mind närviliseks. Tundsin ka seekord, nagu oleksin solgitorudes ringi lonkinud, kuigi sooja oli 20 kraadi ringis, tuul oli mõnusalt soe ning erilist lehka õnneks polnud. Mina ja maailmakuulsad linnad ei kuulu kokku. Igatsesin Hispaania rannaküladesse tagasi. Õnneks võttis üks noormees meid sappa ja juhatas bussijaama tagasi.
Kass Tiina oli juba omi asju ajama läinud, kui reisisellid tuppa vajusid. Treviso Sant´Angelo lennujaamast umbes 5 minutit otse minna asub suur Ali supermercati, kus leidub söögipoolist küll igale maitsele. Näiteks suurepärane puuviljavalik ja väga head koogid, aga samuti sooja toidu lett ja mida kõike veel. Nagu lubatud, siis ma sõin kõik ära, mis sealt ostetud sai. Külli ei uskunud, et ma suudan. Viimase avokaado küll kunagi hiljem Tartus. Aga hetkel oli meid ootamas järgmine Veneetsia-päev, nii et tulge varsti jälle lugema.
Reisikirja eelmised osad asuvad siin:
Treviso tiramisu. Alustan taas Itaaliast. 1. osa
Baleaari saared, Mallorca. 2. osa
Mallorca iidne kaunitar Alcudia. 3. osa
Draakoni koopas ja Vahemerel. 4. osa