Panen kirja veel mõned kohad, mille Kataloonia pealinnas Barcelonas ära nägin. Näiteks Kolme Draakoni kindlus, Montjuïc, Triumfikaar, La Rambla, toiduturg ja veel nipet-näpet. Siis saate aimu, kas soovite ise ka sinnakanti minna.
Kuna ma ühel hommikul hakkasin astuma plaanitule vastassuunas, siis ei jõudnud ma ka sellesse metroojaama, kuhu teel olin, vaid seisin järsku Kolme Draakoni kindluse ees. Nagu muinasjutt oleks end mu ette lahti rullinud. Seal oli väga ilmekalt eksponeeritud, kuidas metallikunst on viimaste aastate jooksul arenenud. Fotol tagaplaanil mõnede sadade aastate tagune metallitöö – torni otsas metallist kroonid, draakonite kujud ja muud kaunistused. Need mustad nikerdised on kõik metallist. Ülemistel akendel sinised vitraažklaasid ees.
Fotol esiplaanil mõne aasta või aastakümne tagune metallikunst. Tänapäevane lihtne ettekujutus draakonitest.
Torn veel korra lähemalt.
Sellesse kindlusesse oleksin tahtnud pikemalt uudistama jääda, aga kahjuks sisse ei lastud. Siin võiks mõnda aega eladagi ja draakonikutsikaid kasvatada. Kindluses olevat töötanud muuseum ja restoran, aga kinnitada seda väidet ei oska.
Draakonitel oli kena aed roheliste lärmakate lindude ja õitsvate põõsastega. Oli ka loomaaed, kus võidi tõepoolest seda suurt karvast looma näidata, mida ma üle vaatama olin tulnud. Äkitselt ei tahtnudki enam puuriloomi näha.
Montjuïc maagilised mittepurskavad purskkaevud
Nimi Montjuïc võib tähendada juudi mäge ja tuleneda sealtkandist leitud juudi kalmistust. See asub Vahemere ja Llobregati jõe ääres ja siit saigi kunagi alguse Barcelona linn. Palau National on väga kena ehitis, kus asub Kataloonia riiklik kunstimuuseum. Selle ees asuvad maagilised purskkaevud, mis pidid näitama musikaalset värvidemängu, ei töötanudki.
Montjuïcis annab ringi jalutada, vaadata botaanikaaeda, parke, kunstimuuseumi, kindlusi ja palju muud. Siin oleks samuti tahtnud rohkem aega veeta, sõita ka Montjuïci köisraudteega, aga seegi jäi järgmiseks korraks.
Vaade õhtul alla linnale.
Ahh, ma tahaksin juba Barcelonasse tagasi!
Küllus toiduturgudel
Barcelona turistitänav on La Rambla, mis viib Placa de Catalunya ehk Kataloonia platsi juurest mereni. La Ramblal asuvad kõiksugused putkad, aga suveniirid kõigis ühtemoodi. Mina ei leidnud siit midagi, mida mul vaja oleks läinud. Tüdinesin inimjões voolamisest ära ja hakkasin nurgatagustesse piiluma. Näiteks sinna kitsasse tänavasse.
Ja selles nurgataguses kohas leidsingi üles mõnusa toiduturu Mercado de La Boqueria. Kus valitses tõeline küllus.
Lõunamaised puuviljad värskel ja kuivatatud kujul, aedviljad, pirukad, surnud elukad ja muud veidrat kraami. Isegi safranit oli! Värske mahl plastmasstopsis tähendas minu arvates seda, et jääkuubikutele oli natuke mahla peale niristatud. Ma võin eksida, ehk oli mahla sisse hoopis ohtralt jääkuubikuid raputatud. Seega suuremaks mahlajoomiseks ei läinud, jääd oli niigi ümberringi alles mõni kuu tagasi üliohtralt.
Turge on linnas mitu ja mõnda neist võiks ikka külastada, juba selle sagina ja värvide-lõhnade pärast. Mulle lõunamaised turud hullupööra meeldivad. Ma ütleks, et neis võib sukelduda inimookeani, avastamaks turulettidelt muinasjutulisi aardeid.
Veel üks kitsas tänav La Rambla juures. Ma ei kohanud kogu reisi vältel ühtegi kassi, ei Barcelonas ega rannikul. Seega pole kindel, kas Hispaania ikka on minu maa. Küll aga oli päris palju väga erinevat tõugu koeri, igaühel nööriga kahejalgne küljes. Mõned koerad jagasid kahejalgset mitmepeale ja sealjuures tõmbas igaüks teda erinevas suunas. Koerad olid teretulnud ka poodides ja söögi- ning majutuskohtades.
Tänaval lonkides võib sattuda kontserdile
Kataloonia plats ehk Plaça de Catalunya on Barcelona tuksuv süda ja inimeste kohtumispaik. See eraldab vanimat, Ciutat Vella, ja uusimat, Eixample, linnaosa ja siin asuvad mõned kaubamajad, metroo- ja bussipeatused. Siit saab sõita ka AeroBussiga lennujaama (nagu ma viimasel reisipäeval ka tegin). Siin oli ka külluslikult tuvisid.
Ma juba kirjutasin eelnevas loos, et Kataloonia platsi lähedal, Barcelona katedraali ees, laulis pealtnäha tavalise välimusega naine suurepäraselt ooperiaariaid. Mitmed väga andekad ja vähem andekad moosekandid teenisid endale tänavatel ja ka rongides lisaraha ning muutsid ringilonkimise romantilisemaks.
Triumfikaare all sagivad inimsipelgad
Triumfikaar asub Ciutadella pargi juures ja Kolme Draakoni kindluse lähedal ning see on küll vägev. Olevat 30 meetrit kõrge. Muuhulgas oli see kaunistatud nahkhiirega. Inimesed sagisid nagu sipelgad kaare all, pöörake tähelepanu, kui väikesed. Kui siin peaks ka olema värav teistesse dimensioonidesse, siis hetkel oli see välja lülitatud. Vaade oli nii suurejooneline, et ma natuke lootsin, et siit ma lähen küll kusagile lendu, aga ei juhtunud midagi. Ikka trükin tavalisel viisil teile seda reisikirja.
Aastaarvudega ei hakka kopi-peist tegema, sest väidetavalt visati Kolme Draakoni kindlus ja Triumfikaar aasta-paariga valmis, sama ajal kui Sagrada Familiaga pole 15 aasta jooksul kuigi kaugele jõutud. Küsige ise Aja käest, millist Lugu ta teile pajatada soovib.
Hoidke väärisasjad enda ligi
Mina ei ole tõesti suurte linnade tüüp. Barcelonat ei saa tegelikult Kolelinnaks pidada, ma võtan oma sõnad tagasi peale Tallinnas käiku (enne selle loo avaldamist sattusin korra sinna). Barcelona ei olnud tegelikult must ega tuuline, liinitranspordis ei haisenud, kuigi paljud higistasid, ja seal oli lihtne liigelda (jaa, vabandage väga, et ma võrdlen Tallinnaga). Kataloonia, nagu ka muu Hispaania, on täis põnevat arhitektuuri, parke ja muid vaatamisväärsusi. Väga palju on uurida ja avastada. Lisaks on kliima suurepärane.
Aga nagu Tallinnas, tahad sealgi hoida kõiki oma asju hästi keha ligi. Ma sain ühe valgusfoori all oodates kehakeele järgi nii aru, et üks õpetaja hoiatas oma grupi õpilasi millegi suhtes, sest kõik haarasid järsku oma käe- ja seljakottidest kinni. Ma krabasin ka siis oma koti kõvemasse haardesse. Suurtes linnades ongi igat värvi ja suurust inimesi, väga palju erinevaid stiile ja harjumusi ning rohkesti väsitavat tunglemist. Samas oli Barcelonas mõnusalt soe ja tänavatel polnud üldse viga.
Viimaks suutsin end linnamelust lahti rabelda ja läksin kõigi oma turult varutud avokaadode, mango ja papaiaga Triumfikaare peatuses rongile, et sõita päikeselisele Costa del Maresme rannikule varbaid Vahemerre kastma. Järgmises loos näete merepilte.
Reisikirja eelmised osad leiate siit: