Täna hommikul avastasin, et väike jääaeg on veidike taandunud ning otsustasin teha kiire tiiru metsa ja tagasi, et seejärel värske hooga kodutöödesse sukelduda. Kui ma nüüd õhtul viimaks kodu uksest sisse astusin, hakkasin aga hoopis teile pajatama, kuidas Elva matkaradadel lumega on ja mis vahva koht on Elwa. Kodutööd võivad oodata, sest nagu teab juba vanarahvas: kes tööd teeb ja vaeva näeb, sellel armastuseks enam aega üle ei jää.
Elva – Vitipalu maastikukaitsealal on mitmed matkarajad ja järved
Alles metsas märkasin tegelikult, et armas inimene, kelle ma kaasa olin kutsunud, polnud tegelikult villast salli üles leidnudki. Ausalt öeldes, nii soe nüüd ka just ei olnud… Aga olgu, keerasime männimetsas ninad päikese poole ja elasime kaasa neile põnnidele, kes järvele uisutama olid tulnud.
Mändide vahel kõmpides igav ja kurb ei hakka, loodus on omailmeline, isegi veidi ürgne, õhk männilõhnaline ja värske.
Kui kaaslane imestas, et männitüvele on Läti lipp maalitud, siis tegelikult oli see vist ikka hoopis Elva ürgoru matkaraja tähis. Metsanduse õpperada on siis rohelise, Viti järve ja Seikluste rada kollase triibuga tähistatud. Ühesõnaga, puutüved olid triibikud nagu võõra planeedi kassid.
Kõik, mis mustikatest järele oli jäänud:
Tänase soojalainega oli lumi veidi sulama hakanud, järvedel püsis aga jää ning koos nautisid talve nii uisutajad kui talisuplejad. Päriselt, ise nägin. Siinkandis on mõnus ka orienteeruda ja suusatada. Mina ise harrastan orienteerumise eriliiki, mida võiks nimetada “eksimine”. Või siis “seiklemine selleks, et ükskord auto jälle üles leida”.
Elva ürgoru matkarada ja Tartumaa Tervisespordikeskus
Kui leiad Tartumaa Tervisespordikeskuse, leiad tõenäoliselt üles ka Elva Ürgoru matkaraja. Mändide vahel on aga mitmeid miniparklaid, kust võib samuti oma matka alustada. Terve siinkandi mets on radasid täis.
Elva ürgoru matkarada on erinevate andmetel 14,4 kuni 15 km pikk ja selle ääres on võimalik ka telkida (soovitavalt suvel) või piknikku pidada. Ka rattarada algab Tervisespordikeskuse juurest ja pedaale võib tallata 23,5 km. Ausalt, seda ma vist niipea ette küll ei võta.
Viti järve matkarajaga peaks kiiremini minema, sest kui ära ei eksi, on seda kõigest 2,3 km. Kusagil vahepeal on 1,5 km pikkune Seikluste rada.
Kuidas kohale jõuda, võib taas lugeda lehelt loodusegakoos.ee.
Ja veel ka Väike Väerada
On ka selline vahva kolme kilomeetri pikkune rada, mis algab (või lõpeb) Elva raudteejaama lähedalt, kulgeb ikka jälle mändide vahel ja mida tallates võib märgata kummalisi puuskulptuure – tegelasi rahvapärimustest. Keegi on siinkandis väga armastanud puusaagimise kunsti. Et mändide vahel rühkimine toob tervist, elurõõmu ja väge juurde, selles pole kahtlustki!
Nii et kusagil neil radadel ma oma tänase päeva veetsingi.
Neid vahvaid kujusid matkaraja ääres pildistasin novembris:
Ise ka ei usu. Mitte jälgegi lumest.
Kus asub kohvik Elwa?
Kui piisavalt harva oma kodulinnast (või üldse oma kodust) väljas käia, tundub Tartust Elvasse sõit juba nagu väljamaa-reis. Ja ühel korralikul väljamaa-reisil tuleb pärast matkamist ikka kohvik üles leida, et sooja saada ja ka uute toiduelamuste üle rõõmustada. Leidsingi Elwa nimelise kohviku, mis oli avatud! Hurraa!
Elva raudteejaama hoones avastasin isetehtud saia, torte ja vastlakukleid pakkuva väga hubase söögikoha! Lõunasööki, smuutisid ja muid vahvaid ampse pakuti muidugi ka ja taas oli tunne, nagu oleks kellegi kodus külas. Smuutide kohta tean seetõttu, et kõrvallauas toimus laste ja lastevanemate vahel arutelu nende värvi ja konsistentsi üle.
Kiitus ka toidunõude valikul ja mainin siin jälle ära (oma blogis võin ju teha mis tahan), et ajalehepaberil ja katkistelt nõudelt serveeritud asju ma teistele tutvustama ei hakka. Ma vaevalt et hakkan neid isegi sööma. Aga vaata seda:
Mulle üliväga meeldivad Eestimaa kodused ja hubased söögikohad! Kirjutasin varemgi Elsast, Katariinast ja Nurrist ning tunnistan ausalt, et olen omanäoliste kohvikute hõngu ülisuur nautija. Need kohad, millest ma siin blogis olen kirjutanud – neisse ma läheksin kohe tagasi.
Kui päike juba mändide taha vajus, astusime jälle tänavale mõttega, et täna siin Elvas olla on nagu seal… ja seal…, tead ju küll, kus tookord oli samamoodi vahva!
Elwa kohvik pidi suvel avama ka väliterrassi.
Kas keegi veel märkas, et tänane jaanuari-ilm oli lausa kevadiselt päikeseline? Olen Elva kandis matkaradadel mitmeid kordi käinud ja saan siit alati meelerahu ning õnnetunde. Eestimaa loodus on tõesti ainulaadne, kaunis ja igal sammul üllatav. Loodus lihtsalt heliseb minuga kaasa ja aitab alati luua iseendaski paremat kooskõla.
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte