Minu majutus Phuketil asus Karoni rannas ja selle lähedal oli traditsiooniliselt kaunis tempel Wat Suwan Khirikhet. Templi hoovis toimus reede õhtul suur turg kirjude riiete, suveniiride, ehete, tänavatoidu, puuviljade ja palju muuga.
Taimaa ööturud on omaette vaatamisväärsus
Kuigi letid templi hoovis olid paigutatud sirgetesse ridadesse, õnnestus mul nende vahele ikka ära eksida. “Aa, jälle sina, tule osta veel üks kleit!” naeris müüjanna mind uuesti nähes. Mina aga mõtlesin, et kogu seda ostetud kraami tuleb mul endal veel seljakotiga kaasas tassida ja ka lennukisse lubasin minna ainult pisikese käsipagasiga. Kas ma aga peangi lennukisse minema?
Ööturul võib suhelda müüjatega, tingida kõvasti hinna üle, süüa kohapeal kummalisi suupisteid, juua värskeid mahlu ja lihtsalt rahvasummas kulgeda ja inimesi vaadata. Seejärel võib mõnda lähedalasuvasse söögikohta istuda jalgu puhkama, et uuesti sama kummalisi toite maitsta. Tõrjudes mõtet, kas söetabletid said asja eest kaasa võetud.
Karoni ja Kata rannad
Phuketil on mitmeid mõnevõrra erinevaid randu. Nii saab iga turist otsustada, kas talle sobib rohkem perekeskne puhkus või pidutsemine. Minule tundus, et Phuketi läänerannikul asuvas Karoni rannas on kõike parasjagu ja nii ma kolisingi sinna. Karoni rand osutuski pikaks ja ilusaks valge liivaga rannaks. Andamani mere lained loksusid paari sammu kaugusel mu öömajast, sama kaugel asusid ka pisikesed poekesed ja turuletid.
Karoni ranna leiab üles, orienteerudes ringtee, Karon Circle, järgi. Selle lähedal on ka bussipeatused.
Karoni ja Kata rannad on küllalt lähestikku ja õhtuti jalutasin nende vahet. Mõlemad rannad olid täis pikitud restorane, kohvikuid, poekesi, turulette ja suuremaid ööturge. Phuket ei ole kuigi suur saar ja kas ehedat Taimaad siin turistide summas üldse leidubki? Ehk ainult need naeratused.
Tuleb nentida, et pigem on mõlemad rannad suured vene külad. Selle kuuled kohe ja kaugele ära, et põhiliselt suvitavad siin vene perekonnad. Selle tõttu on sildid lisaks inglise keelele ka vene keeles, restoranides pakutakse isegi borši ja pelmeene ja kohalikud tailased on vene keele väga hästi selgeks saanud.
Aasia väikeettevõtlus
Minu arvates on Aasia väikeettevõtjad enamasti väga armsad. Üks müüjanna õpetas mulle, et “kop khun ka” tähendab “tänan” ja seletas, et praegu neis randades eriti põhjamaadest turiste ei ole. Ehk nad saabuvad detsembris või jaanuaris. Suuremate poodide üleöötanud personal muidugi suheldes nii entusiastlik ei ole, aga kui vähemalt püüda öelda “kop khun ka”, meelitad suurema naeratuse välja.
“Sawasdee ka”, mida lakkamatult kuuled, tähendab tervitust, naise poolt öelduna. Mehed ütlevad “sawasdee krab”.
Mida ma märkasin juba Balil ja mille ma ka ise kaalusin kasutusele võtta, oli väikeettevõtjate omapärane traditsioon. Kui klient midagi ostis, asus müüjanna saadud rahaga usinalt oma kaupa ja müügiletti üle patsutama. Ikka hea õnne jaoks, et raha lõhn ettevõttele meelde jääks ja veel raha juurde meelitaks. Selle tõttu oli ka oluline, et hommikune esimene poodi siseneja või päris uus klient midagi ostaks. Nii muutus terve päev edukaks.
Annika tervitab Phuketilt, Karoni rannast
Tervist, armsad! Jälle mina siit Taimaalt saadan teile tervist ja loodetavasti päikest ka! Merevesi on türkiissinine, soe ja väga soolane. Lained on praegu väikesed, aga võivad tulla ootamatult ja üllatavalt suured. Sildid hoiatavad, et kui tuleb suur laine, siis hoia eemale. Aastaid tagasi käis siit tsunami üle ja tekitas väga suuri purustusi.
Pilt ka kohalike elektrikute tööst. Üks inimene peaks olema näha posti otsas kõõlumas. Tegid mis nad tegid, aga kraanaga vahetati miski jupp ära ja elekter saadigi tagasi. Ausalt, mina küll ei uskunud, et neil neist hiigeljuhtmepundardest, mis siin postide otsas on, õiged traadid õnnestub üles leida. Aga õnnestus, täpselt nii nagu hotellis öeldi, kella viieks. Balil oli samamoodi, hullud juhtmepusad, mehed kõõlusid veidi postide küljes ja leidsid ka õiged juhtmed nähtavasti üles. Uskumatu.
Aasiaga on tõesti nii, et sa pead sellest väga vaimustuses olema, vastasel korral võid hakata imestama, et misasja ma siin küll teen. Väga oluline on juua palju vett (aga ainult pudelivett!), tõsiselt, ja kanda mugavaid jalanõusid. Ja hoida konditsioneeridest eemale. Neid on igal pool, nagu ka aevastavaid inimesi. Siseruumides on mõnikord maru külm, Bangkoki metroos ja poodides oli samuti. Head see küll midagi ei teinud.
Istusin palmi kõrval rannas ja mõtlesin, kuidas see võimalik on, et ma siin päikese käes liiva peal istun?! Elu võib ikka üllatusi täis olla. Sellised päevad, kui vihma ega lund kaela ei lajata, kuidas neid küll kauemaks ajaks meelde jätta?! (Palmi all istumine pole päris hea mõte, ma arvan, coconutside pärast, vaata pilti.)
Homme hakkan Bangkokki tagasi sõitma, näis mis seal veel vaadata saab. Just siis, kui siin orienteeruma ja kohti üles leidma hakkasin. Rõõmsat meelt teile!
Loe läbi ka reisikirja eelmised osad:
Bangkok, Wat Arun ja Wat Traimit