Barcola randa saab Trieste rongijaama vastas olevast peatusest sõita nr 6 ja 36 bussidega. Rand on küll kivine, Aadria mere vesi aga soe ja suveilm päikeseline. Pikal promenaadil mändide all jalutada ja lõunamaa lõhna hingata on klassikaliselt mõnus. Barcola piirkonnas saavat ujuda aprillist kuni novembri alguseni. Barcolast veel edasi põhjapoole jääb Miramare kindlus. Lähme vaatamegi neid lähemalt ja päeva lõpuks kiikame sisse ka mu magamistuppa.
Milline on Barcola piirkond?
Barcola on pikk mereäärne promenaad kus Trieste linnarahvas ujumas ja päevitamas käib. Randade piirkond asub Triestest põhjapool ja sinna saab linnast ka jalgsi, umbes tund aega minna. Bussiga on loomulikult parem, umbes 10-15 min. See piirkond on palju kenam kui Trieste linna kaks tasulist randa, mis koosnevad kividest ja betoonist.
Promenaad asub karstinõlval, vette minekuks on pandud redelid või tehtud trepid. Mõnes kohas on ribake kivist randa. Soojadel (loe: kuumadel) kividel istuda või lebada on hea soe (loe: kui käterätt on istumise all).
Mändide all on eriti mõnus jalutada.
Jalutamist kilomeetrite viisi. Helesinise Aadria mere ääres!
Miks ma Piranisse ja Portoroži ei sattunud
Mul oli küll plaan oma uuele rootslannast sõbrannale külla sõita. Plaan nägi ette pealelõunasel ajal FlixBusiga Triestest Portoroži ja õhtul sama teed tagasi sõita. Otsebusse sõidab sinna väga harva ja teine võimalus on kohalike bussidega külast külasse seigelda, jala üle piiri minna ja nii edasi. See oleks küll väga odav variant, aga kindel ei ole, kui kaugele sel viisil jõuaks.
Trieste bussijaamas ma seda FlixBusi aga ära oodata ei jõudnudki ja mulle tundus, et üks Pula poole suunduv buss sõitis bussijaamast peatumata mööda. Ega ma hilisõhtul Portorožis poleks ka soovinud tundide viisi bussi oodata ja siis uut logistikat hakata välja nuputama. Selleks oleks pidanud olema pikem puhkus. Portorožist Piranisse oleks veel tulnud mingi kohaliku bussiga sõita või jala minna. Nii et sinnakanti tuleb ilmselt tagasi minna, mul jäid kripeldama need paigad.
Kuna Piranisse minek jäi ära, siis läksin hoopis Miramare kindlust vaatama.
Miramare kindlus ja ühe poisi lapsepõlveunistus
Habsburgide ertshertsog Ferdinand Maximilian armastas eksootilist loodust, pillavat elustiili, reisimist ja raamatuid. Ta oli rõõmsameelne ja distsiplineerimatu. 1856. aastal täitis ta ühe oma lapsepõlveunistuse, omandades ilusa maja ja suure aia mererannal. 1857.aastal abiellus Maximilian Belgia printsessi Charlottega ja 1864.aastal võttis vastu pakutud Mehhiko keisritrooni. Kolme edutu valitsemisaasta pärast langes ta Mehhiko mässuliste vägede kätte vangi ja hukati.
Trieste lahele avaneva vaatega kaljudel asuvat valgete tornidega muinasjutulossi, milles Maximilian sai väga lühikest aega elada, ümbritseb park ja hoones asub nüüd muuseum.
Miramare lossi interjöör on valmistatud põhiliselt tumedates toonides puidust, nii et erilist helget muljet sellest ei jäänud. Küll aga nägi tõenäoliselt originaalmööblit, Habsburgidele kuuluvaid kunstiteoseid, raamatukogu 19. sajandi köidetega ja teistelt mandritelt toodud kraami. Maalide kaudu võis pilku heita paljudele möödunud aja valitsejatele.
Mõned suuremadki raamatud.
Lossis oli ringi vaadata oli informatiivne ja leidsin ostetud pileti krõbeda hinna olevat läinud asja ette.
Järgnevalt õpetlik näide selle kohta, kui kaugele on arenenud kunst ja ilu mõnesaja (või kõigest mõnekümne?) aastaga. Selliseid väikesi pontsakaid pronksist skulptuure (hobune, amatsoon ja lõvi) tehti kunagi kui meie vanaisad polnud vist veel sündinud.
Ja järgmisel fotol olev suurem kuju, mis on paigutatud otse lossi ette aukohale, on ilmselt valmis tehtud viimastel aastatel. On ju päris märgatav vahe sees?
Kuidas Miramare kindlusesse saab?
Miramare kindlus asub Barcola rannast veel edasi, Triestest umbes 7 km. Selle maa võib muidugi jala läbi käia, aga kui kindluses trampimisest on jalad juba väsinud, siis saab samade bussidega, 6 ja 36, linna tagasi sõita.
Mida peab teadma Trieste kohalikust bussiliiklusest
Tavaliselt on Itaalias saanud kohalikele bussidele piletit osta bussijuhi käest, aga Triestes nii ei olnud. Bussipileteid saab sinistest automaatidest, mis asuvad mõnede (ainult mõnede!) bussipeatuste juures ja ka bussijaama ees.
Busside kohta peab veel teadma, et need igas peatuses ei peatu, või et ei peatu siis kui sa käega ei vehi. Või ei peatu siis kui buss on liiga täis. Õhtuti ongi bussid rahvast pungil, sest kõik see rannas päevitanud mass tahab koju puhkama saada. Mulle tundus, et möödakihutavatel bussidel olid inimeste näod surutud vastu ukseklaase – et võimalikult palju rahvast peale mahuks.
Ma täpselt ei teagi, miks mõned bussid ei sõida graafiku järgi – minu arvates vähemalt. Graafiku järgi käis 6 ja 36 busse päris tihedalt.
Kui tähtis on öömajade roll reisimuljete seas?
Mu öömaja oli omaette elamus. B&B Ametista (Piazza della Libertá 6) oli tavapärasest kõrgema laega vana ja stiilne ehitis. Mulle oli jäetud roosa gerbera õis, mis sobis toa värvidega kokku, ja iga päev jäeti viinamarju või komme. Lahkudes anti veel kingituseks suveniir. Kui paljudes majutusasutustes jagatakse kingituseks suveniire? Köögis sain espresso kannuga kohvi keeta ja külmkapist veel üht-teist võtta.
Ametista omanik isegi helistas ühel päeval üle, et ega ma millestki puudust ei tunne. Ja kui sattusin temaga kohtuma, küsis veel mitmeid kordi, kas ma ikka olen kõigega rahul, surus kätt ja kutsus tagasi. Eesti naine pole sellise hoolitsusega üldse harjunud.
B&B Ametista asus peaaegu et bussi- ja rongijaama kõrval ning hea valikuga toidupood oli samuti kohe ümber nurga. Bussi- ja rongijaam asuvad seega samuti Piazza della Libertá väljaku juures.
Minu jaoks on öömajadel minu reisialbumis oluline osa. Öömajad pole lihtsalt kohad kus kiiresti end külili visata ja mis pärast unustada, sest õues olek on tähtsam. Mina olen valinud võimalikult omapäraseid öömaju (booking-comist otsin), kus mul on mugav ja hea olla, kus ma saan personaliga suhelda ja kus ma avastan inspiratsioonisädemeid (ja muidugi, mis on vaatamisväärsuste ja bussipeatuste lähedal). Mulle meeldib endale hommikusööki serveerida, aknast välja vahtida – rõdul istuda on veel parem – ja hommikupäikese kiiri nautida. Mõnus on tunda end oodatuna ja hoituna ja suhelda inimestega, kes hoolivad sellest, et ma tulin ja tõin neile osa oma teenitud rahast.
Igaks juhuks ütlen, et kunagi ei või teada, kelle blogisse või raamatusse nii majutuse pakkujad kui me kõik teisedki võime tegelasteks sattuda!
Illustreeriv näide selle kohta, kui palju ma naudin kummalistes öömajades viibimist, on ka see näide SIIN.
Kuna mul on päris suur kogemus selles osas, millised väikesed detailid muudavad ööbimiskoha koduseks ja millised tekitavad suuremat sorti masendust, siis ma võiksin juba läbi viia lausa kursuse, teemal kuidas saada oma majutusele booking-comis 10-punkti vääriline arvustus ja muuta ühekordsed kliendid püsiklientideks. Kuigi ma tegelikult ei usu, et Eestis selline asi nagu püsikliendid ja hea reklaam kedagi huvitaks. Aga võite vabalt mulle vastupidist tõestada.
Järgmises loos läheme Sloveenia pealinna Ljubljanasse, mis on nüüd üks mu lemmikuid vanalinnu!
Reisikirja eelmist osa saad lugeda siit: Itaaliasse hommikukohvile. Kus asub Trieste? 1. osa