Kaunist talveaega, armsad! Lükkate lund või külitate diivanil, sall kaelas? Mina teen mõlemat. Meeldejäävaid pilte ega sündmusi viimasel ajal eriti ei ole, sest minu arvates võib talveaja üldiselt kokku võtta alljärgneva fotoga. Siiski õnnestus sõpradel mind Tartu kesklinna jalutama vedada ja sellel ajal mõtlesin, et võiks tagasi vaadata, milline oli minu aasta 2022.
Minu arvates on talve kohta sellega kõik öeldud.
Olgu sul alati sõbra toetav õlg
Ma olen üliväga tänulik oma perele, oma väikestele kogukondadele ja ka kolleegidele! Kliente siin eraldi välja tuua oleks veider, sest teie olete mulle ka ikka rohkem sõbrad. “Näita mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sina”. Juhhõissa, ma ütlen! Siis on minuga kõik korras.
Sõpradega koos olen saanud sel aastal Eestimaad avastada, näiteks Lohusalus oli väga-väga ilus ja ma poleks sinna üksi elusees sattunud. Või ka Hinni kanjonist ma ei teadnud varem muhvigi. Samasugune talveilm oli tookord ka, just nagu praegu Tartus.
Ma soovingi teile kõigile, et olgu teil alati vähemalt ühe sõbra toetav õlg!
(Loo päises olevat postkaarti on ka võimalik minu käest soetada. Kirjutage mulle, saadan.)
Mahepõllundus ja taimefotod
Sellel aastal arenes mu kroonilisest potipõllundusest päris mahepõllundus. Samuti, ainult tänu sõprade abile. Oli raske, aga õpetlik aeg. Sain teada, kui hästi maitseb isekasvatatud köögivili ja sain süüa mürgivaba toitu. Klõpsisin taimefotosid. Sõbrad kastsid mu põllutaimi, kui ma ise tõbine olin, ja korjasid maanteelt kokku mu lillelised kummikud, millest ma välja astusin ja sinnapaika unustasin.
See oli suvel. Hetkel Tartu ja selline valgus.
Inimese keha on isetervenev
Kummikud unustasin, sest olin põdemise tõttu hajameelne. Ei tahtnud teile öelda, et keegi muretsema või oma kaastundega tüütama ei hakkas. Juuksed on ka juba tagasi kasvanud ja rohkemgi veel kui neid enne oli. Suvekuudel jäi küll mulje, nagu elaksin alpakafarmis. Karvu oli rohkem riiete küljes. Aga nüüd on uued juuksed veel karmimad ja tugevamad. Ja hallid. Mis võib viidata möödunud raskele ajale. Vanusele ka muidugi, aga rohkem ikka raskele ajale.
Tänu palavikule, paastumisele, oma une lõpuks ometi täis magamisele, üldisele lõdvestumisele ja teiste ignoreerimisele oli mul aega näiteks galerii kodukale üles riputada. Kahjuks see taastumise aeg oli ikka väga lühike, nii et galerii ei tulnud ka kuigi mahukas. Sain aga taas kinnitust, et inimese keha on isetervenev. (Robotite kohta see vist ei käi, ei tea.) Sain ka teada, et ma olen hindamatu igiliikur, kellel ei saa niisama vedeleda ja oma galeriid imetleda lasta.
Ma ei sekkunud kuidagimoodi tervenemisprotsessi (ainult natuke C-vitamiini, mõned mineraalained ja vesi), nii et kehal oli väga lihtne paljust vanast saastast vabaneda ja uueneda. Tajud muutusid teravamaks ja palju asju selgines ära.
Vaade Tartu Toomemäelt alla.
Kuidas muuta raskused kingitusteks
Õppisin sel aastal ikka ja jälle, kuidas pettumused inspiratsiooniks muuta. “99,9% inimestest ei soovigi sulle head, aga mis teha”, nagu ütles üks väga armas inimene, kui ma kunagi küsisin, kas üksi Balile reisimine on ikka täiesti turvaline ettevõtmine. Kuidas teiste arvamusavalduste tõttu mitte ära pettuda ja muuta olukord hoopis omaenda edu aluseks, sellest saaks terve omaette teema. Ei hakka siin pikalt lahkama, keda huvitab, tulge ja küsige.
Kaalun oma edu reisidega
Arvasin, et see põdemine, puhastumine ja puhkamine oli mu aasta parim aeg. Kuni ma jõudsin Horvaatiasse. Horvaatia reisist on muljed lihtsalt kõige eredamad ja viimased ning need on vapustavalt ilusad. Laagerdudes muidugi muutuvad muljed veel ilusamaks. Madeira ja Ischia olid ka ülivahvad. Madeiral elavad ka need kaks sisalikku.
Iga reis ja uus seiklus annab lisaenergia laengu ja see lisaenergia võimaldab omakorda panna aluse mõnele uuele projektile. Nii saingi üle-eelmise ja eelmise aasta reisidest jõudu kirjutada raamat ja kirjastada see raamat. Praegu andis Horvaatia reis jälle suurema hoo sisse.
Üksi ringi lonkimised kodule lähemal
Üksinda ringi lonkides ja kodule lähemal ringi vaadates avastasin enda jaoks näiteks Peipsiääre kandi ja põikasin Lätimaale. Kemeri rabas päikesetõusu vaatamine oli ka meeldejääv.
Ikka Tartus Toomemäel.
Raamat oli aasta vältel jätkuvalt populaarne!
Raamat “Meditsatsioon. Fotomeditatsioonid” elab oma elu ja toob ikka lugejatele rõõmu. Tänu raamatule on minu ellu jõudnud suurepäraseid inimesi ja ahhaa- või pigem ohhoo-elamusi. Selle üle mul on kohe väga siiralt hea meel. Igaüks, kes unistab oma raamatu väljaandmisest, peaks seda kindlasti tegema.
Tartu raekoja platsil kireb kukk
Tartu raekoda näeb hetkel niisugune lumine välja.
Ja metsas on jälle üks puu vähem.
Kuke kiremine raekoja platsil tekitas väga südantsoojendava kodutunde. Ma vaimustun kukkedest ja see oli järjekordne isevärki isiksus.
Püüdkem siis talverõõmu üleval hoida kõik see pool järgnevat aastat või nii. Suur tänu, et käite siin lugemas ja tulge varsti jälle tagasi!