Kui bussiliiklus jälle tööle hakkas, planeerisin järjekordset reisi Riiga. Sealt võib ka jalgsi tagasi tulla, kui transport peaks jälle seiskuma. Lõunapool asub aga ka Vilnius ja kui järele mõtlema hakata, pole Varssavigi enam kaugel. Edasi Krakow, mis pidavat olema eriti kena linn, ja sinna jõudes oleks tõesti patt kui mäed nägemata jääksid. Nii keriski end lahti seiklus Poola ja tagasi.
Millega minuga koos rännates arvestada
See on lugu järjekordsest julguse treenimisest. Olen küll üksi ringi rännanud, kuid nii, et mitte ühtki öömaja pole eelnevalt broneeritud ega ajakavagi paika pandud, pole ma kuigi tihti teinud. Tavaliselt broneerisin esimese põrandapinna, kuhu reisikotti toetada, ära. Seekord tahtsin olla igas paigas just nii kaua kui meeldib. (Ja kindlasti mitte kauem kui meeldib.) Tahtsin näha, kuidas reis end ise looma hakkab.
Sõpradega koos reisides oleme muidugi leidnud ka hilisõhtul suurepärased öömajad ja vahvad seiklused. Sõpradega koos pole ka hullu kui juhtud ööseks oliivisallu või mäenõlvale tukkuma jääma, sest öömaja polnud käepärast. Vaatame, mis seekord juhtub.
Esimene peatus Riias kestis just nii kaua, et Riia turul end toiduga varustada
Seekord leidsin Centrāltirguses isegi hapukurkide ja –kapsaste maailma, mida varem miskipärast polnud märganud. Kahjuks olid aga kiirsöögikohad turuhallis kapitaalselt suletud. Kõigest heast-paremast olid letid siiski lookas ja ostuhimulisi eestlasi ikka rohkem kui lätlasi mu arvates.
Riia linnast räägib üks varasem lugu.
Mõni tund sõitu ja järgmine peatus: Vilnius
Kui reisi alguses viltu veab, on see igati hea märk. Tavaliselt sujub siis vähemalt reisi lõpp väga hästi. Vilniuses ei osanud ma oma telefoni kuidagi kohalikke mobiilside võrke välja võluda. Kohalik Tele2 polnud minu aitamisest ka üldse vaimustuses. Hulga aja pärast õppisin siiski tehnikaga ümber käima, hingasin jälle rahulikult ja hakkasin uurima, kuspool vanalinn, Senamiestis, võiks asuda.
Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama
Vilniuses asub täiesti omalaadne paik – Uzupise Vabariik. Seal tegutseb kunstirahvas ja peatuvad loovalt mõtlejad. Panen siia pildi nende põhiseadusest, mis on väga mitmetes keeltes, muu hulgas näiteks eesti ja sanskriti. Mõned näited neist põhilistest õigustest:
Inimesel on õigus soojale veele, küttele talvisel ajal ja katusekividele pea kohal.
Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus.
Inimesel on õigus eksida.
Koeral on õigus olla koer.
Inimesel on õigus laiselda ja mitte midagi teha.
Inimesel on õigus mitte karta.
Ära anna alla.
Vabaduse Ingel Uzupise Vabariigi kesksel platsil:
Tiibeti väljak:
Üks asi, mida ma maailmast otsin, on maagia
Nii ma kõndisingi seni ringi, kuni leidsin Stebuklase kiviplaadi Katedraali väljakul. Kusagil siin:
Stebuklas tähendab leedu keeles imet ja sellel plaadil seistes on selge, et südamesoov läheb täide. Muidugi võib maagilisel plaadil end keerutada, õhku hüpata ja plaksutada (või midagi taolist), et teised turistid ka teaksid, mille sa üles leidsid. Mina jätsin selle osa vahele.
Gediminase tänav:
Vilnius asub kahe jõe, Neris ja Vilnia, kallastel
Jaluta ja imetle:
Vilnius üllatas mind pikkade vahemaadega (vähemalt vanalinnast Panorama kaubanduskeskuse juurde, kus Lux Express peatus), nii et mul oli päris tubli camino-päev. Muidugi oleksin võinud bussiga sõita, aga kiiret mul ka kusagile ei olnud. Õhk oli soe ja sume ning ma oleksin tahtnud kangesti minna suurte värviliste kuumaõhu-pallidega sõitma. Sinna peaks minema aga ilmselt mitmekesi, ühe inimese pärast nad vaevalt seda suurt palli täis puhuma hakkavad. Palle vupsas ühel hetkel õhku üle kümne.
Vilnius oma armsalt müstilise vanalinnaga ja sooja ilmaga oli väga kaunis, põnev ja inspireeriv, kuid siiski mitte päriselt “minu linn” (põhiliselt seetõttu, et see ei meenutanud üldse Aasiat). Kesköösel bussi astudes lootsin järgmisel hommikul ärgata juba Varssavis. Sellest ilmub kohe järgmine lugu.