Kuna ja kuidas teil ideed sünnivad? Minul sündis näiteks reisiidee reede õhtul kell kümme. Maru kahju oli öösärki selga tõmmata, sest õues oli ikka veel nii soe ja sume. Haarasin hoopis uue suvekleidi ja otsustasin, et lähen päikesetõuse ja –loojanguid vaatama. Minu lemmikkooslus: liivarand, päike ja soe meri! Kella kaheni öösel tegin plaani, pakkisin asju ja sõin kõhu täis ning siis tuli nii hea uni, et kella viieks enam ühelegi päikesetõusule ei jõudnud. Teine katse kuhugi minna oli tavalisel ajal, kella kaheksast kümneni. Salacgrīva randa jõudsin alles õhtupoolikul, sest teele jäi mitmeid huvitavaid peatusi.
Viljandi turg ja Kivi Pagar
Kivi Pagar oli vahepeal Rõngu Pagariga saiad ühte kappi pannud, aga ma leidsin Kivi omad ikka üles. Nende uus poekujundus tundus nagu Selver. Ma ei soovita tegelikult nisujahutooteid süüa, midagi head need kehale ei tee. Aga nostalgia mõttes käisin seal siiski ära ja tühjade kätega välja ei tulnud.
Viljandi lahtisel turul tundus aiakraam hoopis odavam kui Tartu turul, nii et ma võtsin üht-teist. Isegi kukeseeni, et sõidu ajal hea nosida oleks. Kuivatatud kukeseened on ka head, nii et ma laotasin seened autosse kenasti kuivama, näiteks armatuurile. Vahepeal tegin peatusi, korjasin seened igalt poolt autost kokku ja panin uuesti kenasti armatuurile kuivama. Ilm oli minu jaoks optimaalne, aga seente jaoks mitte, nii et osad hakkasid vaikselt plögaks muutuma.
Ainaži ehk Heinaste on mõnus vaikne linnake
Ikla piiripunktist läbi, kohe Ainaži piiril on eestlaste jaoks SuperAlko pood ja Ainažis sees järgmine. Sain uute ravitinktuuride jaoks Viru Valget. Ma ei tea, millist tinktuuri ma küll õllest teen, aga – Läti õlu, kust sa mujalt seda saad.
Eesti keelt kõlas nii palju, et välismaal olemise tunnet ei tekkinud. Eestlasi oli kõikjal kus müüdi alkoholi, bensiini, toitu ja kus oli liivarand. Kui keegi teab, kuidas ma Läti elektrit ja gaasi saaksin osta, andke palun kiiresti teada!
Ma siiski Ainaži randa ei jäänud, sest mul oli see öösel tekkinud kinnisidee, jõuda Salacgrīvasse.
Salacgrīva jääb Kabli ranna ja Saulkrasti vahele
Ehk siis Sacgrīva jääb Pärnu ja Riia vahele. See on neile, kelle jaoks Pärnu on liiga lähedal ja Riia liiga kaugel. Kogu vahepealne ala on kenasid liivarandu täis pikitud. Salacgrīva asub Salaca jõe ääres ja pidavat tähendama Salaca jõe suue.
Salaca promenaad ja tuletorn.
Üle jõe viis sild ja valgusfoori taga tuli natuke oodata. Kohe üle silla oli kolmnurkne top! pood koos toidukohaga ja teisel pool teed väike Maxima.
Kas võtame sõira ka? Ma ütlen, eestlased igal pool. Osad sildid ka eesti keeles. Ja miks me siis sõira ei võta, paar eurot kohe odavam kui Eestis. Leiba ka võtame. Ja vaatame, mida head veel pakutakse. Siinsel toidul on pigem maitseainete- kui rahamaitse juures. Oli soodatki, maksis vist küll rohkem, kui sooda ennemuiste, aga ikkagi tavaline naatriumvesinikkarbonaat. Neile, kes kodukeemiat ei fänna.
Salacgriva Beach oli liiga rahvarohke
Ja siin ei olnud midagi, mida teistes randades poleks. Kui kõrvad juba huugama hakkasid, sõitsin veidi maad tagasi ja parkisin end väiksemale parkimisplatsile, seega oli rannas ka vähem rahvast. Eriti palju teid maanteelt maha, ranna poole ei keeranud. Kaardilt vaatasin, et olin kusagil Vitrupe kandis. Klassikaline rannapuhkus: soe merevesi, liivarand, männimets.
Neid ei tohi vist puutuda, millimallikad.
Kakajunn! – Kakajunni ei tohi võtta! Palju suuri ja väikesi inimesi, sealhulgas Eesti inimesi. Suurte põõsaste juurde ei tasu rannalina maha laotada.
Mõnedel kividel olid habemed.
Milline õnn ja imelugu, et augustikuu öösel võibki sitsikleidiga rannaliival istuda, lugusid kirjutada ja varvastega liivas kaevata! Öösel jäi vaikseks ja inimesed hakkasid sosinal rääkima. Ei mingit tümakat ega muud lärmi, nagu varem Eestimaa rannas või metsas olen kuulnud. See oli hämmastav!
Tundsin, kuidas riietele hakkas mere rõskus peale langema ja õhk kargemaks muutuma. Kuivanud kõrred oranži ja sinise taustal. Ja taevas olid ka sellised pesupulbritriibud nagu meil. Kohati viis jutti kõrvuti.
Selle päikeseloojangu maalis kahjuks loodus, mitte mina. Mina ainult pildistasin üles.
Ükskord kui maailm ärkab
Minu jaoks ärkas maailm kell viis hommikul, aga kajakad ja varesed olid juba varem jagelema hakanud.
Päikesetõus oli üsna tuhm ja päike tõusis üldse metsa tagant. Kas me ei leppinud kokku, et merest peaks tõusma?
Kuu ka paistab ikka veel!
Varahommikustel tundidel on maailm puutumatu, liivarand privaatne ja inimesed saavad alasti ujumas käia.
Minge teie nüüd vahepeal õue ja matkaasju pakkima, aga tulge varsti tagasi, sest järgmises loos räägin ühest Lätimaa matkarajast ka.
