Jätkan lugu sellest, milline on kevad Bulgaarias ja Rumeenias. Märtsikuus kohtab peale kollaste nartsisside kindlasti ka Baba Martat ja tema punase-valgekirjusid õnnetoovaid lõngast nukke. Pole vist uudis, et tärkav kevad on romantiline ja võib üllatada ka luuletustega. Mida tõdeb rendiauto omanik ja mida mina sellel reisil iseenda kohta õppisin?
Kevadise reisikirja esimest osa võid lugeda siit ja teist osa siit.
Kas tunnete Baba Martat ehk Märtsimemme?
Seekordsel reisil avastan Baba Marta, kes heitlik ja ettearvamatu. Puistab piisku ja tõmbub pilve või pakatab päikesest – seda ei tea kunagi ette. Kui vanadaam on õnnelik, siis on ilm päikeseline ja soe. Kui ta saab vihaseks, muutub ilm külmaks ja võib hakata lundki sadama. Baba Marta ehk Granny March on märtsikuu, Bulgaaria kevade algus ja ainuke niivõrd üllatusterohke kuu.
Esimesel märtsil kingivad bulgaarlased üksteisele punase-valge kirjusid, villasest lõngast põimitud õnnetoovaid nukke. Märtsimemme sümbol on Martenitsa, mille kõige traditsioonilisem variant koosneb kahest nukust – punasest lõngast põimitu on mees nimega Pizho ja valge on naine, Penda. Seda kaunistust võib riputada nii riietele kui ka majja. Punast ja valget lõnga võib kanda ka ümber käe. Martenitsa värvidest sümboliseerib valge head tervist ja punane viljakust ning kaitset kurja eest. Kantakse Martenitsat seni kuni nähakse toonekurge, pääsukest või õitsavat puud, mis tähendab, et uus kevad on kätte jõudnud.
Baba Marta tujuka vihmasaju tõttu veedame ühest päevast osa siseruumides ehk Pomorje Grand Hotel Spa-s, kus pidavat mudavanni protseduure võttes kümme aastat nooremaks muutuma. Meie reisiseltskonnal seda viimast tarvis pole, kuid peale saunades ja soolveebasseinis vedelemist on ülimalt mõnus tunne küll. Kui poleks Märtsimemme, poleks ka sellist elamust.
Kevad – värviline, tuuline ja rahutu
Mulle tundub, et Märtsimemm on ka romantik, kes paneb unistama. Nii võtabki ühel päeval jalutuskäik sõpradega Nesebarist mööda mereranda Päikeserannikule aega kolm tundi. Lisaks püüan rannas kinni järgmise luuletuse:
Maailmal tänaseks sinised värvid
Lainetel jänesed rannale teel.
Rahutus tiibade lehvides püsib
Tuulise kajaka sulgedes veel.
Sulanud pilvisse mägede järved
Elujoonega ühineb silmapiir.
Endaga saared ja adru tuul rüsib
Hinge jääb avarduv valguseviir.
Üle piiri
Musta mere rannakülas Durankulakis avastame musta värvi kaljurahnu mere embuses ja rannas suured teokarbid nagu sümboolsed tühjad kodud. Korjan endale neid kodusid mälestuseks kaasa. Vesi on siin selge nagu jää, kuid õige veidi soojem. Kannatab igal juhul jalgupidi sees olla ja tegelikult kannataks põhjamaalasel supelda ka. Vabalt. Kusagil siinkandis peab olema ka järv ja lindude looduskaitseala. Võib-olla nende lindude tõttu ongi mereasukate kodud tühjad. Suundume rannakohviku poole, et veidi jalgu puhata. Meile lisaks väntavad kohale ka kaks rumeenia jalgratturit – Rumeenia piirini on veel vaid mõni kilomeeter.
Ületanud piiri, avastame, et Rumeenia poolel on vaade lamedam. Mäed on justkui puudu, avarust aga siiski sama palju kui Bulgaarias. Tärkav rohelus saab vabalt suurtel põldudel laiutada. Aedades nõuavad endale ruumi jälle kollase- ja punaseõielised kevadlilled. Külatänavatel jalutavad hobused, kalkunid ja koerad. Mõnes külas sõidetakse vankriga ringi ja müüakse otse tänaval piima ning mune. Musta kleidi ja rätikuga naisi vaadates tunnen end justkui muinasjuturaamatut sirvimas. Keelte erinevusest niipalju, et tundub nagu oleks bulgaaria keelt lihtsam mõista. Rumeenia keelega aitab ainult Google.
Rumeenia populaarne kangelane Vlad Tepes ehk Vlad III Dracula järgneval pildil ei vaja ilmselt tutvustamist.
Jõuame Bukaresti ja ootame oma armsas kaks nädalat ette broneeritud katusekamber-sviidis rendiauto tõelist omanikku. Et jalakäijatena Bukaresti linna jalutama minna. Auto omanik saabub kohale, on endiselt viisakas ja sõbralik ning tõdeb, et tema auto on meie käes täiesti terveks jäänud. Nagu temaga, et juhtunud meiegagi Bulgaarias midagi halba.
Läbi kaheksanda värava
Nüüdseks on nähtud nii Bulgaaria sügis kui ka kevad. Mis mõlemad on soojad, väga toitvad ja päikest täis. Mida ma aga sellel Rumeenia-Bulgaaria-reisil enda kohta avastasin?
- Külma vette hüppamine ja külm dušš on tõeliselt ergastav! Sooja ilmaga.
- Lameda maa teooria mulle ei sobi. Maismaal peavad kindlasti olema pinnavormid, mäed ja orud. Silmapiir peab koosnema tippudest.
- Loodus peab kohal olema ja see peab sisaldama eksootilisi puid, lilli ja puuvilju, varasuve, suve ja hilissuve, vananaistesuve. Veel mitut liiki suve ja kevadet.
- Kuigi kodus on hea, on hädavajalik ka reisida ja rahutust maandada. Tõusta ja maanduda. Eriti just õhku tõusta.
- Järjekordselt selgus, et sõpradega koostööd teha on viljakandvam kui üksi mütata.
Charleroi lennujaamas loodan, et leian sõprade abiga õige värava, ehk Gate 8, ka hõlpsasti üles. Suur kallistus ja tänu teile, armsad sõbrad, kui olete lugemisega siiani jõudnud! Muidugi ka kõigile teile, keda ma veel ei tunne!
Kevadise reisikirja esimest osa võid lugeda siit ja teist osa siit.
Siit leiad ka eelmise Bulgaaria reisikirja esimese, teise ja kolmanda osa.