Iga jalajälg on isemoodi ja räägib oma lugu. Kellele see kuulub, kui raske oli astuda ja milleks see samm üldse tehtud sai. Täna ma räägin ühest hoopis erilisest teekonnast. Püüan seletada, mis on camino ja kuidas see ühel hetkel võib su lihtsalt ise üles leida – isegi siis, kui püüad seda eirata.
Kõik mu üksinda-reisid on omaviisi rännakud. Olen käinud uurimas ja avastamas maailma ja iseenda kohta uusi kilde, millest varem teadlik pole olnud. Nii leidsin Balilt näiteks suure naeratuse.
Kuigi ma oskasin varemgi naeratada, siis pärast Balil käiku elab naeratus justkui mingit oma salaelu minu pealuu sees. Loomulikult muudab iga reis väga palju nii vaatenurki kui ka edaspidist elu.
Portugalis hakkas endast igal sammul märku andma camino. Ma pole teekonnast Santiago de Compostelasse varem kuigi tõsiselt mõelnud just sellel põhjusel, et käin ju niigi seljakoti ja (matka)saabastega ringi. Villid näiteks pole väga võõrad ja seljakotis on alati tagavaraks mõned pirukad. Gozol olid need ülihead, kuigi Singapuri toidu vastu pole seni miski saanud. Tuleb aga tunnistada, et Portugali kondiitrid on samuti oma ala geeniused.
Portugali külastades ei pääse camino teemast, mis hakkab külge nagu nakkus ja sunnib sind tegema asju, mida sa tavaliselt mitte kunagi ei teeks.
Mõned näited: ühel hommikul võib sul taskus olla camino pass, mille taolist sa varem kunagi näinud ei ole, fotokas on mitmeid pilte kammkarpidest ja kollastest nooltest, mitu päeva kulutad matkapoodides seljakotte uurides ja viimaks hakkad ühte neist juba pakkima ning kuigi sul reaalselt oleks vaja talvesaapaid, kulub raha lihtsalt matkatossude peale ära. Samuti oled camino teemal juba mitme täiesti võõra inimesega tõsiselt arutlenud.
Tagasi camino juurde: miks sellele üldse minnakse?
Balil Ubudis olles näiteks üritasin jalgsi (plätude, mitte matkasaabastega, loomulikult) minna riisipõlde otsima. Mõni tund astunud, arvasin (nagu pärast selgus, õigesti) et suund on täiesti vale ja astusin päikeselõõsas, eirates põhimõtteliselt kõigi taksojuhtide tähelepanu, tagasi.
See on ainult üks näide, sest nii ma olengi külastatud paigad läbi astunud. Põhjusel, et mulle lihtsalt meeldib kõndida, tunda päikest, vabadust ja tuult (eriti meretuult, kui seda saada on) oma nahal. Võib-olla juhtub tee ääres olema mõni kondiitriäri ja ehk kohtab kedagi, kes tahab mulle kohalikust eluolust rääkida. Lisaks on kõndimine meditatiivne tegevus, mille käigus eemaldud tavapärastest mõtetest ja lihtsalt oled. Eks selline olegi ju teelolek?
Portugalis, Póvoa de Varzimis, kohtasin aga vanemat härrasmeest, kes, takseernud mu matkasaapaid ja seljakotti, lükkas pöidlad püsti ja hüüdis rõõmsalt: „Camino! Santiago…” ja veel midagi omas keeles juurde. Seisin just selle märgi juures, nagu järgnevalt pildilt näha.
Mina püüdsin jällegi selgitada, et tegelikult ma kõnnin niisama ringi ja tulin hoopis Portost. See aga muutis mehe veelgi rõõmsamaks ja ma sain aru, et tema arvates on minu teekond ikka maru vahva. Hiljem uurisin välja, et Portost saabki alguse mitu teed Santiago de Compostelasse.
Teiseks küsiti Póvoa de Varzimi külalistemajas, kas mul templit on vaja. Tõdesin jällegi, et jalutan niisama ega kogu templeid. Kui aga viimaks Portosse tagasi jõudnult ühel öösel ära eksisin ja jälle ühe kollase märgiga kokku põrkasin (seda pilti pole, sest olin liiga väsinud), hakkas asi juba kahtlane tunduma.
Credencial del peregrino
Hommikuks oli selge, et ära olin eksinud Porto katedraali ehk Sé katedraali õue ja sellest samast katedraalist tulebki palveränduri pass (credencial del peregrino) osta. Uskusin, et olen selle esimese templi ka tublisti välja teenitud. Palveränduri passi tuleb teel koguda templeid ja see annab õiguse ööbida odavates albergue’des, kus saab teiste omasugustega mõtteid vahetada. Viimaks võid saada Santiago de Compostelast koguni tunnistuse läbitud tee kohta, kui jalgsi nii kaugele jõuad.
Kui soovid Portos samuti peregrino passi, siis saab näiteks siit:
Muidugi pidin kohe esimesele inimesele, kes Douro jõe ääres juttu tuli ajama, kuulutama, et ma sain credenciali ja et varsti panen uuesti Póvoa de Varzimi poole ajama. Nii kogusingi uusi infokilde, näiteks seda, et Portugali maapiirkonnas on inimesed veel eriliselt heatahtlikud, nagu ka teised peregrinod ehk palverändurid. Et teekond on elumuutev, traditsioon sajandeid vana ja ma peaksin ikka kindlasti minema. Järsku tundus, et kõik inimesed mu ümber on kas just tulnud caminolt või sinna kohe minemas.
Juhuslikult leidsin sellise mõttetera ühes öömajas:
Hetkeks kaalusin tõsiselt võimalust hakata otsekohe uuesti jalgsi põhja poole astuma ja jääda veel nädalaks Portugali. Siis aga oleks ära jäänud ootuse ja uue reisi planeerimise võlu, samuti polnud mul aimugi, kus asuvad spetsiaalselt palveränduritele mõeldud öömajad. Ausalt öeldes polnud mul camino praktilisest poolest üldse suurt aimu. Sain aru, et enne kui uus rännak ette võtta, tuleb veel üht-teist uurida.
Camino praktiline pool
Peregrino teekond on midagi muud kui linnas jalutamine ja bussiga sõitmine. Camino de Santiago traditsioon on püsinud sajandeid on see on tegelikult spirituaalne teekond. Et endale selgeks teha, mida rännakule kaasa tuleks võtta ja millega arvestada, selleks ma kirjutasingi käesoleva loo.
Sellest, et Portugalis kõndimine on tõepoolest üliväga populaarne, sain ma aru alles kohapeal olles. See maa justkui ise kutsub liikuma, endas selgusele jõudma, uut avastama. Nagu üks portugaallane ütles: “Sa võid ju minna haiglasse, aga sa võid minna ka caminole. Mõistad?”
Camino de Santiago traditsioon on alguse saanud juba 9. sajandil (vahepeal küll soiku jäänud ja siis uuesti avastatud). See on palverännak püha Jaakobuse hauale Santiagio de Compostelas, Hispaanias. Inglise keeles on tee nimi Way of St James (hea teada, juhul kui keegi jälle juttu tuleb ajama).
Aastatega (või sajanditega) on välja kujunenud mitmed tõeliselt head rajad, palverändurite ööbimiskohad ehk albergue´id ja heatahtlik suhtumine peregrinode vastu, nagu eelnevalt juttu oli. Loodus on kohati hingematvalt kaunis ja üks rada kulgeb lausa ookeani kaldal. Ma usun, et tänapäeval mängib rolli ka see, et kohalik toit on väga maitsev, rääkimata veinist.
Mina soovitan ja kavatsen caminole minna üksi, kuigi selline mõtegi võib tunduda hirmutav. Kui ka võtad lennureisi kambakesi ette, siis juba teel olles ürita siiski omaette astuda. Mõne aja pärast saad aru, miks ma seda soovitasin.
Mida aga teekonnale kaasa võtta?
Kui oled otsustanud maha käia sadu kilomeetreid, on olulisimad asjad head jalanõud ja seljakott. Jalanõud (ja sokid) on tõeliselt olulised, nendest oleneb, kas oled võimeline selle teekonna läbima või mitte. Sa pead kõndima päevas kümneid kilomeetreid ja nii rohkem kui nädalajagu päevi. Kindlasti õpid oma jalgu paremini tundma! Samuti peab seljakott sulle täpselt sobima.
Riided. Võimalikult vähe ja kiiresti kuivavad. Kõike, mida kaasa vead, pead ju kogu aeg seljas kandma. Riiete valik oleneb ilmast: suvel on väga palav ja talvel võivad siseruumid olla ilma kütteta. Näiteks isegi Porto vanalinnas asuvas hostelis tervitas üks reisisell mind sõnadega: „Welcome to the freezer”. Õnneks olid selles hostelis soojad tekid ja palju muid eeliseid. Teises hostelis oli aga täiesti soe. Seda siis novembris.
Albergue´des aga ei pruugi olla linu ega sooje tekke. Magamiskoti kaasavõtmine on suurepärane mõte või siis suveks spetsiaalne lina, mida saab matkapoest. Muidugi võid ööbida kallimates hostelides, kuid camino ja turismireis on sootuks erinevad asjad.
Õhuke käterätt, väga minimaalselt hügieenitarbeid, lusikas-kahvel-nuga ja kõik vajalik esmaabiks villide ja vigastuste puhul. Mina võtan ka näiteks kinesioteipi, millega põlvi toetada. Võtan ka bufi, mütsi või salli, millega oma nägu ja kaela päikese ja tuule eest kaitsta. Vihmakeep ja pisike taskulamp on mul ka alati kaasas ning suvel päikeseprillid. Kreeme ma tavaliselt ei kasutagi, ostan hoopis kohapealt oliivi- või mõnd muud head õli, mida saab nii toidule lisada kui nahale määrida. Plätud pistan ka seljakotti, vahetusjalatsiteks.
Olen varem naljaga pooleks kirjutanud, mida reisile kaasa ei tasu võtta. Ehk saad siit inspiratsiooni. Ja mõned asjad, mida tasub kaasa võtta.
Millega veel arvestada?
Selgeks tuleb teha albergue´de asukohad ja loomulikult teekond ise. Välja tuleb arvutada päevateekonna pikkus ja endale aru anda, kui palju käia jaksad. Igaks õhtuks tuleb endale öömaja otsida ja seda tuleks teha enne kui väljas läheb pimedaks.
Loomulikult lennupiletid. Millisest linnast alustad ja kus lõpetad. Olen kirjutanud, kuidas planeerida reisi ise ja lihtsalt.
Lohutuseks tuleb tunnistada, et kui päriselt ära nõrked, võid ka ühistranspordiga mõnda linna või lennujaama tagasi sõita. Portugalis on väga hea busside ja rongidega liigelda.
Kuna palverännak on ainult sinu isiklik kogemus, võid muuta selle just selliseks, nagu hetkel vajad. Kellelgi teisel pole õigus sinu valikuid kommenteerida, kiita või laita. Sina ise tead, kui palju kaaluvad sinu jalajäljed ja kui palju vaeva need nõuavad. Ainult sina ise lood oma lugu ja astud oma teed. Ainult sinu jaoks see kõik ongi.
Lõpetuseks
Iga inimese teekond on erinev, teistele mõistetamatu ja tegelikult kirjeldamatu. Igaüks, kes loeb raamatust või arvuti ekraanilt teise kirjapandud muljeid, saab neist, vastavalt oma kogemustele, isemoodi aru.
Siin on ainult tükike minu maailmast ja ma usun, et seda võib lugema sattuda keegi, kes taolist killukest oma maailmapildi kokkupanekuks vajab. Nii et jaga minuga oma muljeid ja ehk kohtume ühel päikeselisel päeval caminol!
Portugali reisikirja eelmised osad leiad siit:
