Portugal: Guimarães, Coimbra ja teised. 3. osa

Guimaraes

Portost mööda ookeani kallast Póvoa de Varzimi viib tegelikult üks palverännuteekond ehk camino.  Kui soovid aga kiiremini kohale jõuda, tuleb Portos appi metroo punane liin, mille lõpp-peatus Póvoa de Varzim ongi. Sellest loost saad lisaks lugeda ka Portost kirdes asuva linna Guimarães ja lõunas asuvate linnade Aveiro ja Coimbra kohta.

Póvoa de Varzim pakub rannapuhkuse nautimiseks pikka liivaranda

Rannaliiv on peen ja kuldne ning Atlandi ookeani vesi selge. Võimalus on jalutada kaldapealsel ja laudteel nii kaugele kui jalad kannavad.

Povoa de Varzim

See linnake asub Portost põhja pool ja pakub nii palverändureile kui ka kõigile teistele reisisellidele võimalust öömajale jääda. Leidsin siin tõeliselt mõnusa camino-sümboolikaga majutuse, mille köögis oli võimalik endale toitu valmistada ja kus mindki peregrinoks peeti. Seljakott ja saapad andsid väikese vihje.

palveränduri kepp

Albergue

Lahkudes võis võtme lihtsalt postkasti jätta.

check-out

Loomulikult saab ka Póvoa de Varzimi linnas hästi süüa ning ookeani kaldal jalutades märkasin mitmeid söögikohti, kus kohalikud elanikud ise õhtuti oma aega veetsid. Õhtuti, see tähendab kindlasti mitte enne kella seitset-kaheksat õhtul.  Linnakeses saab ka poodides kolada ja ajaloolises vanalinnas jalutada.

 

Povoa de Varzim tänav viib ookeani äärde

Kindlus Castelo de Póvoa on kunagi kaitsnud linna piraatide eest, sisemaa pool asub barokse arhitektuuriga kirik Igreja Matriz. Peaväljakul asuva raekoja seinal ja mujalgi võib jälle näha azulejosid. Ööelu keskus olevat kasiino, seda ei oska kommenteerida.

Castelo de Povoa Igreja Matriz

Teel Portost siia linna võib rannapuhkust veeta ka ookeani ääres asuvas Vila do Condes ja kui oled eriline ostuhull, siis metroo peatus on Modivas ostukeskuse ees (VC Fashion Outlet).

Minule meeldis Póvoa de Varzim väga, nii et soovitan tulla siia vähemalt päevaks ookeani müha kuulama. Eriti müstiliselt mühises Atlantico tegelikult ööpimeduses.

Guimarães on kuulus selle tõttu, et siin ongi Portugal sündinud

Tegelikult on küll ühes selle linna majas sündinud Portugali kuningas Afonso I, aastal 1109 või 1111.  Kui ma nüüd midagi segamini ei aja, siis seda see eriliselt tähtis sakilise servaga ehitis sümboliseeribki:

Siin sündis Portugal

Guimarães oli Portugali esimene pealinn. Vanalinn  on tõeliselt armas ja kompaktne pisikeste tänavate kooslus, kaunistatud  rüütlite ajastut meenutavate losside, kindluste ja kirikutega. Korraks tekkis küll selline tunne, et kuningas Afonso Henriques oma rüütlitega võib kohe-kohe nurga tagant välja ratsutada. Hämmastav, et selliseid ehitisi on säilinud!

Guimaraes kindlus

Infopunktis oldi rõõmsalt valmis linnaplaani andma ja vaatamisväärsusi tutvustama. Öeldi ka, et köisraudtee, mis  viib mäe otsa Penha rahvusparki, kus asub kirik, kabel ja palju muud vaatamisväärset, töötab talveperioodil ainult nädalavahetustel. Kahjuks ei viinud sinna ka jalgrada ega liinibusse. Nii et see eriliselt äge kogemus jäi saamata.  Järgnevatel piltidel on jäädvustatud Guimarães vanalinna.

Guimaraes on iidne linn

Guimaraes vanalinn

Jäin Guimarãesi külastamiseks kulunud päevaga samuti igati rahule ja kui mul poleks Portos öömaja broneeritud ning kõik asjad sinna jäetud, oleksin peatunud siin, et järgmistel päevadel teisigi lähedal asuvaid linnu uurida.

Coimbra on väga vana ülikooliga linn

Ühel hommikul seadsin Portos taas sammud Campanhã rongi- ja metroojaama ja ostsin rongipileti  Coimbrasse, mis asub Portost lõuna pool. Rongiga Coimbrasse saamiseks on tegelikult vähemalt kaks võimalust: kas istuda ümber teele jäävas Aveiros või sõita otse ja kiiresti Lissaboni suunduva mugava rongiga, mille pilet on aga kallim. Otsustasin küll aeglasema variandi kasuks, kuid  Aveirot kavatsesin avastada alles tagasiteel.

Coimbra Portugal

Ka Mondego jõe kaldal asuv Coimbra on olnud sajandeid tagasi Portugali pealinn, siin on sündinud ja siia on maetud kuningaid.  Coimbra süda asub Alcacova mäel, kus paiknes vanasti roomlaste asula Aeminium. Siingi näeb kloostreid, katedraale, muuseume, parke ja kellatorniga ülikooli.

Coimbra ülikool on Euroopa vanimaid, asutatud Lissabonis 1290 kuid 1537. aastal  Coimbrasse üle toodud. Jõe ja tudengilinna staatuse tõttu võib siin muidugi Tartuga paralleele tõmmata.

Coimbra Ülikool

D Joao III

Coimbra vanalinna tänavatel võib jällegi süüdimatult äraeksimist harjutada.

Aveiro asub Porto ja Coimbra vahel

ja sinnagi saab kergesti rongiga. Aveiros võib näiteks vaadata värviliste piltidega kaunistatud, gondlite moodi moliceiro paate kanalil. Päeval tehakse nendega turistidele lõbusõitu. Vanasti olid paadid töös soola või mererohu vedamisel, sest Aveiros toodetakse mereveest soola.

paat Aveiros

Mina jõudsin kohale pärast Coimbra külastamist hilja õhtul (tundus, et rong logistas päris pikalt, kuigi tegelikult kulus küll ainult umbes üle tunni), nii et randu ma ei näinudki, aga need pidid olema kenad. Näiteks Costa Nova ja Barra. Veendusin, et Aveiros on samuti traditsiooniliselt suur hulk kohvikuid, restorane ja erinevaid poode, samuti kirikuid ja kabeleid.

Aveiro

Aveiro on hoopis erineva iseloomuga kui teised Portugali linnad, öösel näiteks muutis kanaliveel peegelduv laternavalgus ümbruse suisa maagiliseks. Aveiro avastamiseks oleks vaja taas vähemalt päeva või mitut.

Mida Portugali kohta veel öelda?

Portugali sümboliks, peale sardiinide, on kukk. Mina kannatan raskekujulise kukevaimustuse all, sest pean seda lindu mini-fööniksiks ja kiremist omaviisiliseks mantraks. Legendi Barcelos’e kuke kohta rääkisin juba ühes eelmises loos, aga ma ei saanud jätta seda siin uuesti mainimata.

Barcelose kukk

Veel üks asi, mida ma nautisin Portugalis, oli sealne kingamaailm. Jalutades või kohvikus istudes lihtsalt vaatasin mööda kõndivaid jalgu kvaliteetsetes, kaunites, värvilistes ja puhastes kingades, saabastes, tossudes või matkajalatsites.  Mõnikord läksin poodi ja proovisin seda toredust omalegi jalga.

Hiljem Düsseldorfi lennujaamas oli kontrast suur ka muus osas peale jalanõude. Seljakoti rihmu mul keegi enam sättida ei aidanud, naeratused olid kadunud ja maitsvat toitugi ei pakutud.

Rääkinud Portos  kohalike elanikega,  sain teada, et Portugalis on loomulikult selliseid olusid, kus ei jätku perele toitu ja  on ka inimesi, kes on kadedad. Kahjuks pidin tunnistama, et samasugusest paigast tulen ma isegi. Portugalis mõjutab inimesi ka väga palju kirik ja usk  ning näiteks lahutused pole kuigi populaarsed. Seda, miks meie maal inimesed õhtuti välja suhtlema ei lähe, nad ei suutnudki vist mõista. Lohutuseks võisin öelda, et jah, meil käiakse matkamas ja suusatamas küll. Portugal pidi olema ka väga turvaline riik, kus kuritegevuse tase on ülimadal. See tundus minule veidi mõistetamatu.

Maailm ongi mitmetahuline ja saadud kogemused sõltuvad suuresti inimestest, kellega kohtud. Mina kogesin portugaallaste silmades headust ja siirust.

Sellele reisikirjale järgneb veel üks osa, mis selgitab, miks, lisaks kõigele eelpool kirjeldatule, mõned inimesed lihtsalt ilma Portugali külastamata rahu ei saa. Nii et varu kannatust!

Mida ma veel Portugalis nägin, seda loe reisikirja esimesest ja teisest osast.

mandariinid