Pööripäeva aja ilu: Altja kaluriküla ja loodusrada

Altja loodusrada

Suur õnn, et Palmse mõisa pargis jalutamine oli tasuline ja ma tundsin, et investeeriks selle raha pigem kuhugi mujale. Sest just seetõttu me sõitsimegi edasi, Sagadi mõisastki mööda ja jõudsime Altja kalurikülla, kus ma nägin üht maailma kõige kaunimat randa. Oot, kas ma nüüd liialdan… ei, usun et mitte.

Parkisime auto Altja kõrtsi juurde ja leidsimegi matkaraja alguse üles.

Altja neeme paadikuurid

Need majakesed üksteise kõrval olid vanad paadi- või võrgukuurid. Rookatusega talus oli suveniiripood ja sealt ma ostsin kadakapuust pannilabida – suurelt osalt lõhna pärast, aga ka selleks, et killukest mälestust ja heaolu tunnet endaga kaasa viia.

Altja kaluriküla

Mõni samm edasi avanes selline vaade!

Ma ikka ei saa enne jätta kui olen mõne legendi jälle ajaloo mantlitaskust välja urgitsenud. Selle rändrahnu kohta pajatab vanarahvas, et see on Altja titekivi ja selle tagant on toodud Altja tited. Kivi teine nimi on Altja suurkivi.

Altja titekivi

Infotahvlilt võib Altja ranna rändkivide kohta rohkem infot uurida. Näiteks et maakeeli võib neid nimetada  maa- või raudkivideks ehk kristalseteks kivimiteks, mis on siia saabunud viimase jääaja liustikuga. Tekkinud võivad need olla 1,6–1,5 miljardit aastat tagasi. Mis ma ütlesin, et kivid armastavad rännata!

Selline rippsild aitab Altja jõge ületada. Jõe madalamas osas käidud vanal ajal lambaid pesemas ja pesemiskohta nimetatud Lambapesu auguks.

rippsild üle Altja jõe

Merinõmme rand ja Laiakari rand

Kivid, liiv ja avarus.

Rannamännik

Vanimad männid ja kuused võivad siin vabalt oma kahesajandat juubelit pidada.

rannamännik

Poruni põlismets võis olla küll müstilisem, aga minu jaoks on männid, liivarand ja suured kivid nii olulised nagu köis alpinistile. Minu krooniline raskekujuline kivisõltuvus sai jälle täie hoo sisse. Selliseid mürakaid nagu järgmisel pildil, ma kahjuks reisile kaasa võtta ei saanud.

rändkivi

Altja asub Lahemaa rahvuspargis. Siia sõiduks kasutasime taas loodusegakoos.ee abi. Suur aitäh neile!

Jõudsingi oma teekonnaga pööripäevast jaanipäevani lõpusirgele. Leidsin ilu Eestimaal rohkem kui reisi alguses arvata oskasin. Alguses oli plaan kõik muljed ühte reisikirja kokku võtta, kuid need ei mahtunud kuidagi. Tahtsin hulga pilte üles riputada, et endalgi tagantjärele vaadata ja meenutada oleks.

Olen järjest rohkem tundma hakanud, et ilu nägemine ja kogemine loob tervist, õnne ja heaolu.

Ja mul on salajutt ka. Kas räägin? Üks jaaniussike süütas jaaniööl oma laterna. Nad on alles!

lõke

Eelnevad mälestuskillud asuvad siin:

Pööripäeva aja ilu: Emajõe õpperada Peipsi ääres

Pööripäeva aja ilu: Alatskivi loss ja matkarada

Pööripäeva aja ilu: Kauksi rand

Pööripäeva aja ilu: Poruni matkarada põlismetsas

Pööripäeva aja ilu: Kurtna järvestik ja Kuremäe

Pööripäeva aja ilu: Ida-Virumaa linnad

Pööripäeva aja ilu: Ontika pank ja Valaste juga

Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte