Pööripäeva aja ilu: Poruni matkarada põlismetsas

Poruni matkarada

Põlismets, mille sügavuses asub Poruni matkarada, on üks seni veel harvesteridest puutumata jäänud korralik laas. Selles paigas võib tajuda looduse ürgset hingust ja imestada, kui palju ja kui väga erinevaid kooslusi ühel maa-alal kohata võib.

Selle aasta esimene ametlik suvehommik avastas mind Kauksi ranna mändide alt põõnamast. Sõbrad saabusid ujumast kui mina end alles magamiskotist välja ringutasin, kuid tulid siis rõõmsal meelel uuesti randa kaasa. Karge vesi lõi silmad hetkega särama ja olingi kohe uuteks elamusteks valmis.

Varahommik ja nostalgiline külapood

Tillukese ja ilmselt siinkandi ainsa külapoe ukse taha oli järjekord kogunenud juba varakult. Ma arvasin, et kui mingi kell tirises, siis see tähendas, et pood avatigi ja hakkasin sisse trügima. Kõrval aga muigas üks vene mees, et tal oli äratuskell pandud selleks ajaks. Oli kuidas oli, aga poodi me kõik saime ja meie seltskonna toiduvarud täienesid pirukatega, mis olid vähemalt kolm korda odavamad kui Tartus ja tundusid suuremad ka. Kui sõber koer isuga sõi, tähendab et kõlbasid hästi.

Ürgse metsa muutlik nägu

Poruni matkarajal julgesin esiti arvata, et tegu on võpsikuga, kuid sõbrad ütlesid, et nii see küll pole. Siinkandis laiutab veel põline ja väga liigirikas mets, mille kallal kirvega eriti toimetatud ei oldud. Metsa ilme muutus tõesti kõigest viie kilomeetri jooksul hämmastavalt palju. Alustuseks oli juba sõnajalgu mitmesuguseid ja rohkesti. Need olid eriti ägedad:

sõnajalad

Kuna siinsetes külades on eestlased ja venelased ammusest ajast kõrvuti elanud, on seda metsa nimetatud ka Boroni või Borovnja metsaks. Borovnja võivat vene keeles tähendada äket või äkkevagu ja vanarahvas räägib, et jõesäng olevat tekkinud hiigelsuure äkke tekitatud vaost. Kas Kalevipoeg tõesti nii töökas oli, pole teada.

sõnajalgtaimed

Paik tundus sellisel viisil omaette olev ja müstiline, et päris igaüks ehk siia teed ei leiagi. See laas polnud kindlasti niisugune paik nagu näiteks Laeva soo, mille parkimisplatsi autod ära ei mahu ja kuhu lihtsalt igal õhtul korra sisse põigata. Siia tulekuks peab olema suur soov ja üksjagu ettevõtlikkust. Tunduski, et rajal polnud just palju käidud, kuigi metsatee oli astumiseks ülimõnus.

Edasi-tagasi matka on 10 kilomeerit

Viis kilomeetrit tuli metsateel matkata, kohati Poruni jõe kõrgel kaldal ronida, et jõuda Narva jõeni. Nipp oli selles, et järgmine viis kilomeetrit tuli matkata sama rada mööda tagasi. Ehk siis kokku päris hea 10 kilomeetrine teekond.

Rajal vantsides mõtlesin korra, et see 5 km on ikka kuidagi maru pikk, ja palun väga, astusin valesti ja väänasin jala välja. Edasine enesehaletsus tundus aga kohatu ja nagu kogemustest teada, kui midagi väga hullu lahti pole, tuleb aga edasi liikuda. Mida lähemale raja lõpule jõudsin, seda kergemaks jalad muutusid. Tunde järgi oli koib matka lõpus isegi tervem kui varem.

Poruni põlismets

Poruni ehk Borovnja jõgi ja Alutaguse karud

Alguses kitsavõitu jõgi muutus Narva jõe poole suundudes järjest laiemaks.

Borovnja jõe algus

Poruni ehk Borovnja lookleb siis Ida-Virumaal Alutagusel ja põline mets jääb Puhatu looduskaitsealale. Alutaguse, see tähendab minu jaoks “Alutaguse karud”. Karusid olevat ikka alles, kuulsin kuidas üks suuremat kasvu isend olevat hiljuti sealkandis sõbranna matkateele sattunud. Õnneks on sõbranna ka ikka alles.

Mõtlesin, et karud sobivad sellessegi laande hästi, oma rajal aga hoiduksin neist võimaluse korral kõrvale. “Tubli mõmmi” ja kõrvatagant sügamine tõenäoliselt ei tuleks kõne alla.

Poruni ja Narva jõe kohtumispaigas oli ka pinkidega puhkekoht. Viskasin end päikese võtmiseks siruli, husky aga hakkas sellise teguviisi peale urisema. Päriselt. Mõtles vast, et mis komme see on, päise päeva ajal lebotada. Kobisingi püsti, et mitte “karjast” maha jääda ja juhti ootama panna. Huskyl on kindel teadmine, et tema on juht ja  oma karja eest vastutaja. Ja seda tööd teeb ta südamega ja hästi.

Et üle piiri ei läheks

Välismaa õnnestus mul ära näha, kuigi oma jalga sinna tõsta ei saanud. Teisel pool Narva jõge on ju juba Venemaa. Ei tea, kumma riigi kalu kalamees püüdis?

Narva jõgi

Kuidas Poruni matkarajale kohale jõuda

Kohale jõudmiseks keerasime ära Jõhvi-Vasknarva maanteelt ja jälgisime täpsemaid juhiseid lehelt loodusegakoos.ee

Ürgne mets ja hämmastavalt mitmekesine maastik jättis kogu reisil kõigile kindlasti sügavaima mulje. Tõesti, iga päev selliseid elamusi ei kogu ja kes teab kui kauaks metsapuud veel uhkelt püsti jäävad. Selle paiga ehedus oli äratav, kosutav ja mitteununev.

Eriti vaatamisväärne tundub tihe ja ürgne mets kindlasti ka neile, kes elavad saartel ja harjunud pigem laiuva veevälja või lihtsalt lagedama maaga. Tahaksin siia valge tindiga kirjutada, et lõuna-eestlase salasooviks jääb siiski liivarannal varbad merre pista. Praegu ma nii aga ei kirjuta. Alles võib-olla ülejärgmises loos.

Reisikirjal olid ka eelnevad osad:

Pööripäeva aja ilu: Emajõe õpperada Peipsi ääres

Pööripäeva aja ilu: Alatskivi loss ja matkarada

Pööripäeva aja ilu: Kauksi rand