Pööripäeva aja ilu: Ida-Virumaa linnad

Toila avastamist plaanisin alustada Oru pargist ja miskipärast eeldasin, et siin kusagil on juba päikesetõusu ajal minu jaoks kohv tõmbama pandud. Turistilõks ju ometi sureb igatsusest, kui ta ei saa turisti juba varavalges värskete kreemisaiadega innustada! Kohvi ma õnneks saingi, aga hoopis ootamatul viisil. Ja see polnud ainus asi, millega Ida-Virumaa mind üllatas. Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe olid veel ees!

Kus Toilas hommikukohvi saab?

Kaks karu valvasid nii Oru pargi sissepääsu kui ka Toila Pargi Kohvikut. Kuulu järgi pidi see olema väga hea söögikoht, kahjuks aga ei oska ma oma kogemustest midagi öelda. Avatama pidi kohvik alles lõunast.

Ma saan aru, et pidev kohvijutt võib jätta mulje, nagu ma oleks mingi kohvinarkomaan. Tegelikult aga, ei saa salata, armastan väikesi hubaseid kohvikuid kus ahjust värskelt valla pääsenud aroom hõljub rändureid juba uksel tervitama ja toitu ega toidunõusid pole maitse arvelt liigselt üle disainitud. Ja armastan sellest ka siin blogis kirjutada, et ise ka hiljem mäletaks. Ma ei joo ikka tavaliselt üle kümne tassi kohvi päevas. Või no, ütleme, mitte üle kahe tassi.

Kuna tõenäosus ilma hommikuste saiakesteta jääda oli suur, ajas sõbranna maast lahti oma Toilas elava sõbranna ja käskis kohvipaja otsekohe tulele panna. Õppisin sellest, et ootamatused võivad ka teistele kõige ettearvamatumal kombel kaela sadada! Nii muutus aga hommik veelgi säravamaks ja ühtlasi saime endale kohaliku, küll üksjagu üllatunud, giidi Ida-Virumaad tutvustama. Äge!

Ida-Virumaa järgmine linn, Narva

Järgmisena üllatas mind Narva. Narva nägi välja puhas ja hoolitsetud, rahulik ja vaikne, silmailuks kaunid muruplatsid ja õitsvad lilled. Tundus, et keegi hoolib sellest linnast väga. Hinge jäi soe ja hea tunne.

Ida-Virumaa Narva

Narva Hermanni linnus ja muuseum. Linnuse hoovis korraldatakse vabaõhuüritusi ja jalutada oli seal samuti hea.  Lenini kujust võib saada nostalgilise foto.

Ida-Virumaa Narva linnus

Narva kaldapromenaad ja avar vaade. Teisel pool Narva jõge on juba Jaanilinn, Ivangorod. Jaanilinna linnus paistab. Ja ma ei pääsenud sellele sillale kõndima!

Ida-Virumaa

 Seaküla Simsoni tehtud kivised lõvid kaldapromenaadil. Lapsed armastasid neil seljas istuda ja proovisin ka.

Tartu Ülikooli Narva kolledž ja Narva raekoda.

Tartu Ülikooli Narva Kolledz

Narva–Jõesuu paradiisirand

Narva–Jõesuust mul pilte pole. Panin kohe mere poole jooksu. Lubasin üle-eelmises postituses, et kirjutan, kuidas mulle meeldib varbaid vette kasta. Kastsin end üleni ja oleksin hea meelega mõneks ajaks sinna suvitama jäänud. Itaalia-igastsus leidis endale väärilise konkurendi.

Sillamäe rannapromenaad Mere puiesteel

Ma näen vist und…

Sillamäe rannapromenaad

Päikeseloojang Ida-Virumaa rannas

Aa ranna leidsime samuti tänu juba tuttavale giidile. Need randa viivad teed, mida omapead katsetada üritasime, viisid kõik kusagile eramaale. Aa rannas võis Teel olija aga maa, mere ja päikese kokkusulamist vaadata terve öö.

päikeseloojang mererannas

Teekond jätkub hommikul…

Reisikirjal olid ka eelmised osad, mis asuvad siin:

Pööripäeva aja ilu: Emajõe õpperada Peipsi ääres

Pööripäeva aja ilu: Alatskivi loss ja matkarada

Pööripäeva aja ilu: Kauksi rand

Pööripäeva aja ilu: Poruni matkarada põlismetsas

Pööripäeva aja ilu: Kurtna järvestik ja Kuremäe