Peipsimaa Külastuskeskus ja lubokkide trükkimine. 2. osa

Eelmises loos rääkisin Varnja ja Kasepää küladest, sibulatest ja samovaridest. Sõidame edasi ja kaeme, mida maitsvat ja pilkupüüdvat Peipsimaa veel pakub! Lubokid, muinaslood, Rääbu ja sigurikohv ootavad!

Peipsi kaldal kulgev kitsas tänav viib ühest külast teise. Vahemaad ei ole üldse nii pikad nagu ma hommikul arvasin. Ja aeg-ajalt saab järve äärde põigata, et varbad vette kasta. Kasepääst edasi ongi varsti Kolkja. Enne aga jälle pilk järvele vaatetornist, mille lähedal on ka vanausuliste muuseum.

Kuna oli Sibulatee puhvetite päev ja päike juba kõrgel taevas, siis kogunes Kolkjasse ka rahvast juba nagu murdu.

Peipsimaa Külastuskeskus Kolkjas on põnev maja

Ühest Kolkja vanausuliste majast on tehtud tõesti vaatamist väärt koht.  Seda ma soovitan küll kaema minna.

Alumine korrus, mõnus ahi ja sinistes toonides suveniiripood.

Üldse mitte väga ammu tegeleti Kolkjas kangatrükkimisega. Kangad kudus iga pere ise, trükikojas asetati need  värvitünni ja värviti indigovärviga siniseks. Ja mustrid ka muidugi peale.

Keegi ei takistanud mul trepist üles minna ja nii sattusin (ma ikka suudan juhuslikult igale poole sattuda!) õpituppa, kus kunstnik Eve Valper õpetas vanausuliste kombel kopeerimist. Ma arvan, et see on kasulik oskus, mis võib elus ära kuluda. Eriti praegusel ajal, kui ehk koopiamasina pealt tahaks elektrit kokku hoida. Muu hulgas sisaldas see tehnika paberi hõõrumist rasvaga, mille tagajärjel paber läbipaistvaks muutus, siis teise paberi katmist punase pigmendiga ja kopeerimist. Niiviisi.

Kuidas ma lubokke trükkisin

Peipsimaa Külastuskeskuse teisel korrusel avastasin huvitava masina, mida näppida. Masina juurde ilmus Pavel Varunin ja saingi teada, kuidas töötab puidust trükipress.

Sain ise ka katsetada. Trükist ilmus selline pilt.

Ma sain aru, et Pavel Varunin on ise valmistanud selle trükipressi, nii nagu need juba viieteistkümnendal sajandil olid. Ja ise nikerdanud  ka kõik need puulõikelised klišeed. Täiesti elektrivaba tehnika!

Lubokk ongi vanausuliste trükikunst. Sellel puulõiketehnikas kunstiteosel on pilt ja tekst, mis on sageli värsivormis, enamasti tõsine ja mõnikord ka kriitiline. Varunini lubokid on humoorikamad ja ta kasutab oma lubokkidel vanaslaavi keelt. Lugude maailm ümberringi!

Peipsimaa põliselanik Pavel Varunin on loonud ka muinasjutu Peipsi järve rääbisest Rääbust ja tema tegemistest, “Rääbu ja valge Peipsimaa”. Raamat tutvustab Peipsimaa külade ja vanausuliste elu, ajalugu ja kombeid. Järgnev lubokk on minu arvates praegusel ajal eriti päevakohane.

Vanausulistel olevat olnud selline kummaline uskumus, koeri ei tohi tuppa lubada. Kui koer kuidagi tuppa sai, tuli maja pühitseda, sest usuti, et koer sõbrustavat saatanaga. Kassid aga tundsid toas end nii hästi.

Üldse mitte väga ammu olevat vesi Peipsi järves olnud nii puhas, et seda võeti samovaritee keetmiseks. Lühikese saja aastaga on ülipalju muutunud.

Külastuskeskuse alumisel korrusel oli Pavel Varunini ikoonide näitus. Oh millised meistriteosed! Eve Valper tegi näitusel ka giidituuri. Olete mõelnud, et meie hulgas on nii palju andekaid inimesi, kellest me midagi ei tea?

Sigur on rahustava toimega ja tervendav taim

Muu hulgas mahtus külastuskeskusesse ka sigurimuuseum. Sigurikasvatusega olevat Vene-Kasepää külas hakatud tegelema 1870-ndatel. Kuivatatud sigur kõlbas ka ekspordiks ja oli kasumlikum kui kalapüük. Aga nagu ikka juhtub, et varsti jõudis turule odavam kraam lõunapoolsetest maadest.

Sigurikuivatusahjus kuivas sigurijuur 40 kraadi juures kaks ööpäeva. (Kas seda odavamat kraami kuivatatakse ka nii madalal kuumusel, nii kaua ja sellises ahjus?)

Õues pakuti sigurikohvi, mis tuletas meelde, et mu vanaema valmistas seda ju ka! Kui kohviubadest valmistatud kohv on kasulik ainult (ja ainult) kaupmeeste rahakotile, siis sigurikohv inimeste tervisele. Oakohv kurnab organismi, sigur aga … Sigur puhastab verd ja aitab toksiine välja viia, on närvisüsteemi rahustava toimega, sisaldab mitmeid mineraalühendeid, on kõrge inuliinisisaldusega, aitab reguleerida veresuhkrut, sellel on antibakteriaalsed omadused ja seda on kasutatud nii sapikivide kui kollatõve raviks. Mis ma ikka targutan, vaatame edasi.

Aiakohvikus  pakuti kalasuppi ja siguriga saia.

Metsa matkarada (Baltic Forest Hiking) kulgeb Peipsiveeres ka!

Peipsi järve rannikul sain tallad natuke soojaks Metsa matkarajal ehk Euroopa pikamaarajal E11. See rada kulgeb läbi Baltimaade metsaste alade ja looduskaitsealade, algab Lazdijai linnast Leedus ja viib rändaja Tallinna. Ranniku matkaraja ühe lõiguga kohtusin juba varem SIIN.  Kuidas mulle küll need rannikud ja metsad meeldivad! Ranniku ja Metsa matkaradadest saab rohkem teada siit: www.baltictrails.eu. Et kui tahate selle teekonna ette võtta.

Peipsimaa külastamine on seega vahva ettevõtmine, pisut nagu teise maailma sattumine. Juba looduse ja inimeste pärast tasub kindlasti minna. Sibulatee puhvetite päevale või mõnele muule üritusele tasub minna kogu perega. Siin on rahulikum, mõtlikum aeg ja kunstihõngulisem, inspiratsioonist laetum õhk. Kes teab, millise muinasjuttu peidetud tõsiloo siit veel võib avastada?

Peipsiääre reisikirja eelmine lugu: Peipsiääre Sibulatee ja staroverõ. 1. osa