Fotod ja lugu Mehikoorma kandist, rannast ja rannaäärsest teest, mingist laukalaadsest paigast ja maaelu helgemast küljest.
Taas on üks isevärki päev seljataga. Tänane tekst võib tulla suht lühilauseline, sest päev on juba finišisse jõudmas ja tahaksin ennast siruli visata. Jalad ongi juba teki all, aga teen mis suudan, et seda päeva teiega nüüd veel kiiresti jagada. Et saaksite järgmise vihje, kuhu ujuma ja jalutama minna, kui Peipsi järve äärde satute.
Hommik algas väga vahvalt, sest õnnestus koos sõpradega järgmisesse seiklusesse viskuda. Mõnikord on siis ka väga äge, kui mind kusagile kaasa võetakse ja ma polegi üksi. Nii et jah, kui te soovite mind kusagile kutsuda, siis peate arvestama, et sellest võib ilmuda lugu. Ja teie võite sattuda selle loo sisse.
Ma kujutasin hommikul ette, et käesolevat päeva hakkab täitma ohjeldamatu söömine, jutuajamine ja maatöö, aga ei läinudki päris nii. Maatöö osa jäi ära ja selle asemel sain ujuda, vihelda ja pildistada.
Mehikoorma rannas on vesi praegu mõnusalt soe
Viimati ujusin Tenerifel. Seal ma muidugi higistasin kõvasti, aga Eestimaa kohta oli tänane päev ka päris paljulubav.
Ranna ääres kulges laudtee läbi mingi laukalaadse paiga. Veneetsia laukad mulle küll ei meeldinud, nagu Külli meelde tuletas, aga Peipsi äärsetes oli päris mõnus solberdada.
Jah, Peipsi järve rannad ja külad meeldivad mulle väga. Olen sellest varem kirjutanud SIIN ja SIIN ja SIIN ja tõenäoliselt veel kusagil. Miskipärast on aga Mehikoorma juures asuv Peipsi järve osa hoopis Lämmijärv ehk soe järv ja selle kaldal paikneb Mehikoorma tuletorn.
Pildi keskel on saareke lindudega, aga need ei paista siia ära.
Männid õhkavad sooja.
Järgmine rajalõik on kuivem.
Kohalik Riistapuu.
Kui vähegi võimalik, siis on minu lugudes kassid. Pildil olev kass ootab bussi. Kass võib rõõmu tunda, et maal see harvgi bussiliiklus ikka veel toimib. Maakohad on selle poolest vahvad, et siin kohtab tänavatel ka elusuuruses kasse. Linnas viiakse minuteada kõik õue pääsenud kassid kohe varjupaika ära.
Taluõuel viibimine tekitab paljudes minuealistes inimestes sooja nostalgilise tunde
Paljud meist on veetnud lapsena suved vanaema pool maal või mõni maakoht on ikka käepärast olnud. Jutuks tuli, et vanasti täitis piimapukk sellist uudiste jagamise paiga funktsiooni, mida praegu feisspukk. Piimapukk ei pannud tõenäoliselt kellelegi blokke ega teinud muid sigadusi.
Nostalgilisi lillepilte.
Ma ei ole kunagi sellises kiiksuga suitsusaunas käinud. Tänane oli väga eksootiline ja maaga ühendav kogemus. Viht oli selle sauna jaoks natuke liiga pikk, aga no mahtus ära siiski. Vihtlemine on ikka maru mõnus. Need, kes te seda pole pikka aega teinud, lubage mulle, et te sel suvel vähemalt korra käite saunas vihtlemas. Lubate, eks. Siis saab teiega ka kõik mõneks ajaks jälle korda ja ma ei pea teie pärast muretsema.
Ja kui teil on koer, siis pole teil kunagi igav ja pole ka muret, et magaksite liiga palju. Ehk et teil ei ole kuigi palju privaatset aega niisama olemiseks. Aga kui te elate maal, siis sellist aega teil nagunii ei ole, nii et siin ei ole suurt vahet. Samas on teil alati keegi, kes lakub näo üle, kui te olete kurvad. Jätan koerale tema privaatsuse ja selle asemel lilled.
Nagu te vast isegi olete märganud, siis taevas ei ole enam selline nagu see oli mõned aastad tagasi ja ilmgi pole enam niisugune nagu varem. Lahkusime külast delikaatselt siis, kui jõudis kätte aeg tomatitaimi kasta.
Minul endal poleks kõrbes elamise vastu midagi, sest mulle tuleb elu sisse ainult siis, kui temperatuuur on tõusnud kõrgusele, et kookosrasv muutub vedelaks. Aga oma kurgi- ja kõrvitsataimede pärast tuleb homme Taevataadiga üks kiirem nõupidamine maha pidada. Olete nõus ja tulete kampa?
Täna aga veelkord suur-suur tänu kõigile asjaosalistele, tänu kellele õnnestus kogeda uusi asju, kirjutada lugu ja maandada end looduses taas ära!
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte
