Mõni aeg tagasi kirjutasin SIIN, et mul tuleb Taevataadiga vihma osas nõupidamine. Taevataat võttiski suhtlust tõsiselt ja järgnenud ladistamisest tundsid põllutaimed muidugi rõõmu. Mina aga läksin äkitselt kadunud suve otsima Hispaania rannikule. Millised olid Barcelona ja rannalinnad minu täiesti subjektiivse pilgu läbi, selle panengi nüüd siia kirja. Nagu alati, ka fotod.
Kas teie olete ka kunagi lapsepõlves sellist riimijuppi kuulnud: Läksin Baarceloona, kus näidati üht karvast looma? Mina olen alati tahtnud minna ja vaadata, mis loomaga tegu on. Siiani pole aga sattunud selle linna tänavatele lonkima, sest lennupiletid on mujale alati odavamad olnud ja samuti on Barcelona öömajad minu arvates liiga kallid. Kui nüüd aga Tallinna Lennujaam Ryanairi lendudele enam suurt võimalust ei anna, siis oligi viimane aeg see, veel allesjäänud pilet, ära osta.
Mis nende võrkudega on
Barcelona võttis mind vastu südaöösel ja seekord ei leidnud mobiil üles ühtegi kohalikku võrguoperaatorit. Ma ei tea, kuidas teistel õnnestub juba lennukis pilk vilkuvale ekraanile kinnistada, aga mina igal juhul rabelen reisides pidevalt rändluse sisse-välja lülitamisega ja sunnin mobiili automaatselt ja mitteautomaatselt kohalikke teenusepakkujaid otsima. Eestis on mind kahjuks Elisa võrku püüdnud, Lätis võttis mingi kohalik võrk kohe omaks, aga Hispaanias – mitte midagi. Ilmselt oli mobiil ka väsinud, pikk päev ikkagi seljataga.
Terve päeva kestnud Riias vedelemine oli õnneks jaa juba seljataga. Ei jõudnudki Riia turul nii palju pirukaid süüa nagu varem. Lonkisin ringi palju jõudsin ja sõitsin lennujaama ära. Õnneks käib buss Riia bussijaama ja lennujaama vahet. Küllap teate seda isegi, aga ma igaks juhuks tuletan meelde, et kui tarvis peaks minema.
Ja siis seisingi kesköösel Barcelona lennujaama ees tänaval ilma Google Mapsita. Muhvigi ei tea, kuhupoole astuma hakata. Öömajja ma aga jõudsin ja hommikuks olin tehnika ka juba oma kontrolli alla saanud. Olete mõelnud, kui haavatavad me oleme tänu igatsorti võrkudele? Kuidas me varem paberkaartidega hakkama saime? Tavaliselt mul ongi skeem paberile joonistatud, kuidas lennujaamast esimesse öömajja jõuda nii, et sellest võrgutamisest mitte liiga sõltuvuses olla.
Barcelona metroovõrk ja rongid
Mul oli kodus ka selline plaan paika pandud, kuidas ma lähen Barcelona Plaça d’España jaama, millised piletid ma sealt ostan ja mida ma siis kõik edasi teen. Tegelikult ma aga juba tean, et midagi kunagi plaanipäraselt ei lähe. Hommikul suutsin üles leida ühe metroojaama ja sõita teise jaama, kus sain rongile ümber istuda. Plaça d’España, mille kohta olin lugenud kommentaare, et varuge selle külastamiseks rohkem aega, sest seal on suht keeruline midagi üles leida, seda ma sel päeval üles ei leidnudki. Ümberistumine kulges kusagil mujal ja kuidagi sujuvalt.
Reisikirja esimesel fotol ongi kujutatud Plaça d’España, sest see on üks tähtsaim väljak ja transpordisõlm ning leidmata mul see ei jäänud. Fotol on näha 47 m kõrgused Veneetsia tornid.
Metroovõrgustik Barcelona all on nagu hulgijalgne ämblik. Maa all on muidugi kole ja üsna õudne, närvid peavad tugevad olema, aga liigelda on, vähemalt keskuse piires, väga lihtne. Samuti tuhiseb ronge pidevalt mitmes suunas. Kohalikud rongid on Rodalies, Renfe on raudteefirma.
Alguses ma ostsin ühe-otsa-metroopileteid, kuni keegi õpetas, et osta kohe 10-korra pilet, mis on üks väga hea variant, kehtib keskuse piires ja nagu hiljem selgus, sai sellega bussile ka. Tagantjärele ma arvan, et mul jäi üks kuni kaks korda vist kasutamata, nii et ma võtan järgmine kord kaasa, kui lähen. Aga ära tasus ka sellisel juhul.
Rongipileti aitas ka keegi ära osta, sest mul läks mõistatamisega liiga kaua aega, et millised on metroopileti automaadid ja millised rongipileti omad ja millise pileti peaks seekord üldse ostma. Nii et alati keegi aitab, kui seisad teistel ees ja muutud tüütuks.
Kohe järgmisel hommikul läksin seega vaatama Montserrati mäge ja kloostrit, aga sellest ma teen eraldi loo. Praegu näitan veel Sagrada Familia ära, sest nagunii te küsite selle kohta.
Sagrada Familia on Barcelona kuulus vaatamisväärsus … ja liiga veider
Sagrada Familia ja arhitekt Antoni Gaudi on kuulsad nii Hispaanias kui ka kaugemal. Väidetavalt alustas Gaudi selle kirikuprojektiga aastal 1883 ja siiani käivad seal ehitustööd. Ma ei uskunud, kui öeldi, et see on üks koledamaid ehitisi, mida nähtud. No kui kole saab üks vana kirik olla? Aga saab. Sagrada Familia kuulub minu subjektiivse arvamuse kohaselt Koleehitiste esiritta ja on kohati lausa peletislik. Mina sellest harmooniat ei osanud üles leida.
Osa ehitisest on vanemat tüüpi ja sellele on suvalt juurde poogitud uuemaid ja minu arvates kokkusobimatuid juppe. Kokku moodustub väga veider kompott. Kaugelt vaadates ja fotodelt tundub õhuline ja hoopis kenam. Aga teie ei pea minuga muidugi absoluutselt nõustuma. Kellelegi meeldib kindlasti ka sürrealism.
Veidrate tornide otsas oleks nagu puuviljade kujutised.
Gaudi teosed mulle rohkem huvi ei pakkunud ja tema kujundatud Güelli parki ma enam otsima ei hakanud. Gaudi armastas seintel kujutada ka salamandreid ehk draakoneid ehk maakeeli sisalikke. Siit ma seda suurt karvast looma ei leidnud, mida otsima tulin.
Veel õhulisi tornikesi, Barcelona Katedraal. See oli tähelepanuväärne, sest siin platsil laulis üks pealtnäha tavaline naine võrratult ooperiaariaid.
Lihtsalt tavalisi linnapilte.
Mida teha, kui pole iseendaga rahul?
Mina ei ole üldse suurlinna tüüpi, aga kuna mul oli kaua aega igatsus Barcelona ära näha, siis ma rõõmustan, et see reis ette sai võetud. Kui teile ka tundub, et omaenda välimus, riietumisstiil, saapanumber, soeng või mis iganes muud enda juures ei meeldi, siis veetke mõnda aega lennujaamades ja suurlinnades. Vaadake ringi ja märkate, et ükskõik, milline te ka poleks, olete ikka ainult tavaline keskmine inimene. Alati on keegi, kellel on veel rohkem seda, mida teil on enda arvates liiga palju ja veel vähem seda, mida teil on enda arvates liiga vähe. Keegi on alati paksem, kõhnem, pikem, lühem, tätoveeritum ja veidramate riietega. Mõni on veel rikkam ja mõni veel vaesem. Nii et reisimine võib vabastada paljudest kinnisideedest.
Ahjaa, kui ma ei seletaks, miks on lool selline pealkiri, siis te mõtleksite võib-olla, et mingi klišee. Aga mul oli enne reisile asumist tegemist selliste, ütleme, märksõnadega nagu Maailmavallutaja ja Baarcelona, mille kolleeg võttis kokku lausesse Maailmaparandaja Barcelonas. Ma püüdsin oma reisi küll salajas hoida, aga mõtlesin, et näed, maailm ikka hõiskab selle välja. Mõtlesin ka, et mis maailmaparandaja mina selline olen, aga maailmaavastaja olen väikest viisi ikka. Tahtsin, et see kokkusattumus meeles püsiks.
Järgmises loos jutustan aga taas loodusest ja matkamisest, mis meeldib mulle hoopis rohkem. Ja siis edaspidi võtan uuesti Barcelona teema üles, nii et varuge kannatust.