Minul jäi hoog eelmisest, Portugali reisist, sisse, ja nii ma siis mõtlesingi, et läheks veel kuhugi ja oleks seal mõne aja. Ja tuleks kunagi. Selles loos räägin, miks ja kuidas ma Munalaiu sadamasse sõitsin, Lindi rabast ja mida kõike varahommikul näeb.
Ma ei olegi varem tulnud mõttele Kihnut külastada, sest, ütleme nii, Aasiasse oli (veel poolteist aastat tagasi) lihtne minna: istud lennukisse, siis järgmisesse, lisaks mõned bussisõidud siia-sinna, ja oledki kohal. Aga kes teab, kuidas Kihnu saab?
Kihnu praam väljub Munalaiu sadamast
Kevadel kuulsin, et Kihnu on maru vahva. Ja et sinna polegi nii raske minna, kui ma arvasin. Uurisin järele, et Kihnu Veeteed müüb praamipileteid ja praamisõit kestab tund aega. Auto saab kenasti Munalaiu sadamasse valvega ja tasulisse parklasse jätta. Ahoi, ma lähen merele!
Et esimesele praamile jõuda, hakkasin ühel öösel kell kaks Tartust sõitma. Nii vara sellepärast, et teetööde ja metsloomadega kohtumiseks aega jätta. Teetööde tõttu ekslesin Viljandis nagu labürindis ja enne sadamat jääval teelõigul käis samuti ehitus, aga väga hullud teeolud polnudki.
Küll varahommikul näeb palju loomi!
Ööd ja varahommikud on põnev aeg, mil armastavad toimetada metsloomad. Ammu pole nii palju loomi näinud. Kitsed kihutasid üle tee nagu pontsakad raketid. Arvasin, et kõik jooksevad üle tee auto eest, nii et pidurdasin “jalakäijate” meeleheaks, aga ei, ühele tuli see üllatusena, tema plaan oli auto tagant läbi tormata. Kõigile ei saa tõesti meelejärele olla. Kuhu iganes neil aga kiire oli, sinna nad õnneks kõik ka said.
Ilveseid pole ma looduses vist üldse näinud, kuigi ma usun, et nemad mind on küll. Seekord paistis ilmselt teismeline (kahuse karvaga ja liiga julge) ilves silma tõelise kodukassi otsustamatusega – kummale poole teed jääda? Jookseks üle või hüppaks kraavi? Üle tee? Kraavi? Oot, viimane võimalus – ja nüüd kiiresti üle!
Rebasekutsikad nagu väikesed välgud õnneks nii pikalt ei kaalunud. Ja igas mõõdus jäneseid, kelledest mõni püüdis võidu joosta. Lubasin jänestel võita ja nii jõudsingi jänesetempos kell seitse hommikul Munalaiu sadamasse.
Tõsi küll, mõni tund kulus ka sirutamisele ja päikesetõusu vaatamisele.
Päikesetõus Lindi rabas, teel Munalaiu sadamasse
Munalaiu sadamasse viiva tee ääres, Tõstamaa luitestikul, asub vaatetorn, millest avaneb vaade Lindi rabale. Siinsel küllaltki väikesel raba-alal elavat koguni 30 linnuliiki. Väga ilus männimets, luited ja sootaimed. Laudteed ei paistnud olevat.
Munalaiu sadam ja Kihnu Virve
Munalaiu sadamast astusin Kihnu Virve nimelisele praamile. Virve on vist küll kõigi eestlaste seas tuntud, kihnlaste seas aga kindlasti väga armastatud. Päikeselise ilmaga oli praamisõit tõeline nauding. Vali tuul puhastas kindlasti kõrvad ja energiavälja ära!
Kihnu sadamas saab laenutada jalgrattaid
Kihnu sadamas avastasin ülisuure valiku jalgrattaid. Valisin endale ühe välja ja vurasin saart avastama. Jalgrattalaenutused on saarel ülivahva mõte!
Öömajasid ja telkimisvõimalusi on saarel ka
Öömajasid jagub, vähemalt sel ajal, kui ei ole nädalavahetus ja ürituste aeg. Mina läksin nädala keskel ja leidsin mõnusa öömaja mere ääres männimetsas. Kihnus on palju kodumajutust pakkuvaid talusid, metsas ja rannas saab mitmel pool telkida ja endiselt on olemas ka Kihnu Jõnni laeva järgi nimetatud Rock City. Mina maabusingi sinna, ühte armsasse puust majakesse, mis oma nime Cophandel on saanud samuti laeva järgi.
Vägev kapten Kihnu Jõnn ja tema laevad
Kihnu Mere Seltsi andmetel olnud parklaev Cophandel juba ostes vana ja viimaks ka kõver, aga Kihnu Jõnn öelnud, et mida kõveramaks läheb, seda kiiremini purjetama hakkab. Läheb ikka nii, et meri põrub! Selline vägev mees oli Kihnu Jõnn, et ajas isegi kõverale laevale hääled sisse. Rock City olevat olnud aga viimane parklaev, millega Enn Uuetoa merele läinud ja ka hukkunud.
Kihnus sündinud laevakapteni Enn Uuetoa kohta veel niipalju, et kuna tal merekooli haridust polnud, siis tunti teda metskaptenina. Merekoolis polevat ta tahtnud seetõttu õppida, et arvanud, et seal midagi kasulikku ei õpetata ja ta oskab ise paremini. Ju oskaski, sest Kihnu Jõnn oli tunnustatud kapten, kel olnud Vene tsaarivalitsuse tunnistus, mis lubas juhtida kõiki laevu kõikidel meredel.
Kihnu Jõnn istub praegu muuseumis:
Jõnn sõitnudki vanade laevadega, kusjuures nende laevadega, milles ta ise osanik ei olnud, läinud kõik hästi. Need laevad aga, mille omanik või kaasosanik ta oli, hukkusid. Meeskonda toitnud Jõnn korralikult ja oma Kihnust pärit madrustel lubanud teistele laevadele ja ka välismaale minna. Kihnu muuseumis on kirjas kapteni sõnad oma meeskonnale välismaa laevade kohta: “Siält suatõ paramad palgad. Mia teiti ei kielä, minge ning uatagõ muajõlma!”
Veel olla Enn Uuetoa öelnud: “Merd mitte tohe karta, merd piäb austama ning merele piäb muiatõs vasta minemä, siokõstõlõ muigab kua meri vasta!” (Kihnu Mere Selts, Kihnu Jõnnu radadel.)
Ja veel karvaseid sõpru
Leidsin kohe ka sõbra, kes kurtis, et pole kunagi süüa saanud ja viskas end otsekohe mu voodisse siruli sellise näoga, et “sina mine nüüd kala tooma”. Öömaja perenaine ütles, et see on vale jutt, tegelasel on oma kodu, toit, pere ja pojad veidi maad eemal talus täiesti olemas. Tõstsin oranži, valgete vurrude ja pika sabaga triibiku voodist maha ja läksime kumbki eri suunas, oma Kihnut avastama.
Suvisel Kihnu saarel on õhk männivaigulõhnaline, siin on meri, männimets, kadakad, linnulaul, kalapüük, põllud, kaunid talud ja igas suuruses kive.
Metsa serval võid istuda nii ilusale pingile piknikku pidama:
„Siin me oleme!” Täpselt.
Järgmine lugu räägib Kihnu vaatamisväärsustest pikemalt.
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad nüüd siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte