Ehk miks ma julgustan tegema hirmutavaid asju. Selle looga tahan näidata, kuidas hirm võib olla tõukejõud, mis aitab elu uude suunda lükata. Miks on vaja põnevaid asju ette võtta, mis on hirmude vastumürk ja mis aitab tõmmata ligi vahvamaid olukordi?
Miks võtta ette midagi hirmutavat aga samas põnevat
Ühest julguse harjutusest ehk sellest, kuidas ma üritasin võõraste inimestega rääkida ja küllust voolama saada, olen juba kirjutanud. Teine julgustükk oli see, et ma käisin suvel oma lemmikautoga sõitmas. Julgustükk selles mõttes, et miskipärast ma pidasin suure auto juhtimist varem kuidagiviisi raskemaks kui väiksemat sorti auto juhtimist. Et kas ma juba parklast välja keerates kuhugi otsa ei põruta?
Selgus, et hirmul polnud mingit alust ja nüüd on “Kollane Kastikas” minu unistuste nimekirjas. Ma usun, et “autoprojektidega” võib minna samuti nagu “kassiprojektidega”, mis tähendab, et kohe ma midagi koju kaasa ei toonud, aga õigel ajal ilmub õige kass või auto ise mu ukse taha. Kunagi ei või teada! Ahjaa, värvidest rääkides, ma olen juba kriitikat kuulnud küll, aga oranž kastikas ei kõla ju nii hästi?
Hirmutavate, samas põnevate asjade tegemine võib anda portsu lisaenergiat ja unistustele uue hoo.
Hirm masendust tekitavate olukordade ja inimeste ees
Mille minu enda elukogemused selgeks on teinud – väga oluline on julgeda loobuda sressirohketest olukordadest. Oijaa, nii ära leierdatud mõte, mis pealegi tundub ülemõistuse võimatu, seega ma kaalusin pikalt, kuidas seda mingil teisel viisil kirja panna. Aga ega ei saagi, tulebki otse välja öelda! Tuleb julgeda loobuda sellistest olukordadest ja inimestest, mis või kes tekitavad masendust. Isegi kui ei tea, mis edasi saab. Isegi kui tegemist on töökohaga.
Päris julgustükk on seda teha jah, aga oot, ma siinkohal patsutan iseendale õlale, ja nüüd teisele õlale ka, sest ma sain sellega jälle hakkama. Võttis aega küll, aga võimatu ei ole. Kui kogu elu korraga muutmine on liiga suur suutäis, võib võtta ükshaaval, üks olukord korraga. Vahva on avastada, et tühjale kohale tekivad uued võimalused. Ma olin ka tõesti väga-väga skeptiline, aga päriselt, tekivadki.
Illustreeriv pilt töökohtadest näiteks Bali saarel:
Mind kimbutanud unehäired andsid alla, kui ma järjekordsete muutustega elus hakkama sain.
Hirm avaliku esinemise ees – puhas klassika
Joogatundidesse meelitasid mind kunagi palju aastaid tagasi mantrad, sest need lihtsalt tundusid nii ilusad ja rahustavad. Kui ma aga joogaõpetajate kursusele minnes oleksin teadnud, et pean ükskord päris ise hakkama mantraid loitsima (YouTubega konkureerima, eks!)… Kas ma oleksin julgenud üldse minna? Õnneks ma seda aga siis ei teadnud ja ajapikku selline esinemine enam käsi värisema ei pane. Nüüd olen üliväga rõõmus, et joogateekond ette sai võetud, sest see on olnud väga-väga toetav, vahva ja elumuutev. Ega esimeste joogatundide läbiviimine polnud ka üldse kergete killast (nüüd te siis teate, hahaa), aga rõõm kaalus selle hirmu kindlalt üles.
Kui minult küsida, siis kindlasti soovitan osaleda mingil avaliku esinemise kursusel, mis võib osutuda kõige hirmutavamaks kogemuseks üleüldse – ja jääbki seetõttu kauaks meelde! Tegelikult oli üliäge (ka põhjusel, et ma ei minestanudki hirmu tõttu ära). Nii saab tunda, milline on elu väljaspool oma pisikest mugavustsooni ja avastada endas uued anded.
Nimekiri asjadest, mida kangesti tahaks teha aga ei julge
Hirmutavatest aga samas inspireerivatest asjadest võiks teha kohe nimekirja. Kusjuures mida vaimustavam ja hirmutavam ettevõtmine on, seda kindlamalt on see “minu” asi, mida on kindlasti vaja teha. (Ma ei pea silmas mingeid ebaturvalisi tegusid vaid selliseid, millest tunnen, et need viivad elus edasi.)
Minu nimekirjas oli näiteks ettevõtte asutamine ja veebilehe loomine. Kas mu käed ei värisenud, kui kõik need menüüd ja moodulid ja sada muud asja õigeid kohti sisse ei tahtnud võtta? Samas on ülivahva, kui keegi leiab mind internetirägastikust üles, jagab vahvat tagasisidet ja blogi pilte on aeg-ajalt endal ka kena vaadata.
Tegelikult on see blogi täis lugusid, mida ma kõike kartsin teha. Mul oli näiteks hirm üksi ja ilma eriliselt ette planeerimata bussidega Poola poole sõitma hakata. Mul oli väike hirm isegi üksinda Juminda poolsaarele sõita ja suurem hirm pimedas tagasi tulla. Järele mõeldes oli see hirm suurem kui öösel Singapuris kuud vaadata (üleval vasakul):
Oh ja päris suur hirm oli kõigepealt üksi Indoneesiasse reisida, arvestades et päriselt ma ei teadnudki, mismoodi seal kõik võib olla. Esimene öö džungli serval öömaja otsides oli ikka väga erinev, võrreldes mu eelneva eluga. Tagantjärele mõeldes pole aimu, miks ma selle öömaja sinna küll broneerisin, lihtsalt tundus üliäge ja muidugi oli ka, kui selle (kohalike elanike abiga) üles leidsin. See oli kindlasti üks hirmutavamaid reise, aga ka põnevamaid ja elumuutvamaid. Naeratus, mille ma Balilt leidsin, on minu jaoks väga oluline ja siiani alles, kuigi Eestis kipub peitu minema.
Samuti Taimaal üksi ringi kolistada ja mitte ära eksida, see oli ka suur asi. Arvestades, et ma eksin isegi Tartu Kaubamajas ära. Seega, vahvaid asju sündis tänu sellele, et tegutsemistahe osutus suuremaks kui hirm.
Eks ma ajapikku kirjutan siin, millega jälle hakkama olen saanud.
Optimistlik ja rõõmsameelne suhtumine loob paremaid lahendusi
Hirmude ignoreerimine ja lootmine, et need kaovad iseenesest, ei vii sihile. Hirmud ei kao kahjuks iseenesest. Ma olen sunnitud pikapeale aru saama, et elu muutmiseks tuleb elada nendega koos ja muuta vaimustus hirmudest suuremaks. Ja eks nii õpibki elamise kunsti! Tundub, et kui hirm mind kontrollib, siis ma tunnen rahulolematust. Kui tegutsen, hoolimata sellest, et kõhus keerab ja jalad värisevad, saan kingituseks suure hulga uut jõudu.
Rõõmus meel on hirmude vastumürk. Ega minul ka ei ole seda mürki piisavalt, aga annan endast parima. Optimistlik suhtumine tõmbab maagilisel viisil paremaid olukordi ligi, tõsijutt.
Vaimustavate, tegemist ootavate asjade nimekiri valmis?
Ja nüüd ühest salaplaanist…
Tegelikult mul on uus katsumus silmapiiril. Tõsijutt, keegi ostis minu jaoks uued lennupiletid (milles poleks midagi eriskummalist, kui mitte arvestada praegust pisut pööraseks muutunud maailma). Ja ma tahaksin tõesti näha, kuidas kõik kulgema hakkab ja kas ma julgen need piletid lennureisiks muuta! Nii et kui julged, tule uuesti lugema!