Täna toimus Sibulatee kalapuhvetite päev ja Varnja kalalaat. Kiire ülevaade teile, kes te ise kohale ei jõudnud. Peipsiveere kant on ikka nii-nii kaunis! Seepärast muidugi taas fotod, fotod, fotod.
Ma veensin end terve öö (see seletab ka, miks ma ei maganud), et ei lähe kalapuhvetite päevale. Põhilised argumendid olid, et liiga kaugel, laadal käik läheb alati kallimaks kui planeeritud ja pealegi on kodus tohutult palju ebapopulaarseid ning rutiinseid töid teha. See viimane argument osutus eriti veenvaks – olin juba laada alguseks Varnjas kohal.
Peipsiveere on parim koht sibulate hankimiseks
Mõned sibulad, mis sügisel Peipsiveerest said ostetud, on siiani alles. Soojal suvel kuivasid need hästi ja säilisid ka hästi. Kuna neid sai nii palju kokku ahnitsetud, siis sõin talve jooksul vist iga päev sibula või kaks. Nüüd juba mõnda aega punnitavad ülejäänud mulle rohelisi pealseid kasvatada. Väga viis!
Sibulate päevast kirjutasin SIIN ja Kolkjast veel eraldi SIIN. Seega praegune lugu on justkui juba triloogia kolmas osa.
Tänane vanikute väljanäitus.
Kalapuhvetite päeva alustasid traditsiooniliselt sibulapirukad
Ka seekord olid perenaised laadalistele pirukaid küpsetanud. Miks pärmi ja valget jahu tuleks täielikult ja kindlasti vältida, ja seda eriti Eestimaal, vääriks omaette lugu. Aga see siin ei ole see lugu. Uurige pigem ise välja, materjale peaks piisavalt leiduma. Käesolevas loos pistis peategelane ühe sibulapiruka kohe kinni ja siis läks ning ostis veel kaks juurde.
Seejärel läks rahulolev peategelane Peipsi kaldale virvendusi pildistama.
Peipsiäär on minu arvates ikka veel muinasjutumaa
Jaa, majakesed on tõesti nagu muinasloost. Sügisel ma isegi mõtlesin, mil viisil saaksin siia lähemale kolida. Siiani pole õnnestunud, nii et tuleb aeg-ajalt ikka see maru pikk sõit ette võtta, et jõuda Peipsi kaldale unistama. Kui ma varem arvasin, et igal aastal võiks korra Pärnus ära käia, siis seda soovi mul enam ei ole. Peipsi ääres võiks aga küll sõrmed ja varbad vette kasta. Täna oli vesi näiteks maru külm.
Toimus ka Avatud kalasadamate päev. Huvilised sõidutati paadiga järvele. Paadi foto on loo kõige esimene, vaadake sealt.
Taas Varnja Samovarimaja. Talvel oleksin peaaegu omale samovari ära ostnud.
Kasepääl on nende varjualuste järgi eriti hästi näha, kuidas vesi on tõusnud. Vaata 1. osas, eelmisel aastal tehtud fotot!
Niisugune aiakaunistus peaks meeldima kassidele. Hetkel polnud küll ühtegi näha, ei tea kas olid kalapäeva puhul tuppa luku taha pandud.
Värviline ja pilkupüüdev.
Veel üks puhvet.
Peipsimaa külastuskeskus Kolkjas oli suletud, mis valmistas küll pettumuse. Ma oleksin hea meelega taas õpitubadest osa võtnud. Sügisel oli nii vahva.
Alatskivi lumivalge loss
Kuna kodus ootasid kärsitult need eelpool mainitud kodutööd, siis ma läksin veel ka Alatskivi lossi pildistama. Talvisest Alatskivist kirjutasin SIIN, nüüd näete, kuidas see kaunitar kevadel välja näeb. Ei ütlekski, et Eestimaa.
Alatskivilt ainult veidi maad edasi ja oledki märkamatult Kallastel
Kallaste keskväljakul oli ka laat, aga seda korjati juba kokku, kui mina kohale jõudsin.
Olin siis natuke aega taas järve ääres. Mõtelda, et on linnu, kus sul on kõigest paar sammu oma järveni minna. Lainete vahtimine muudab enesetunde märgatavalt paremaks. Ei tea, kuidas teil on, aga mina vähemalt tunnen nii.
Sibulatee üritused on ägedad ja ma loodan, et sügisel on võimalik tulla taas sibulaid ostma. Siinkandis on mõnus rahulik ka kogu perega kulgeda, järve äärde põigata ja natuke ebamaisel viisil mõtiskleda. Ütleme nii, et õhtul Tartu kesklinnast läbi sõites tekkis küll ärev küsimus: kus ma olen, miks ma siin olen ja kas kolemajade ehitajad tõesti ilu üldse ei armasta? Päriselt?
Killuke rahu teile veel päeva lõpetuseks ja kaunist pikka nädalavahetust! Kevadine loodus on ülivõimsa laenguga, kasutage seda aega ära ja põgenege linnast kasvõi puhkepäevade ajal nii kiiresti nagu jaksate!
Peipsiääre eelmised reisikirjad:
Peipsiääre Sibulatee ja staroverõ. 1. osa
Peipsimaa külastuskeskus ja lubokkide trükkimine. 2. osa
Kõikide Eestimaa matkaradade blogilugude lingid leiad siit: Eestimaa matkarajad, kokkuvõte