Kes tahab lugeda karjääriredelist ja sellest, kelle mälestused on kirkad, see on õiges kohas. Saate teada, millised näevad välja Eesti Kaevandusmuuseum ja Kohtla-Järve öised tänavad, näete looduspilte ja ehk saate inspiratsiooni uueks Eestimaa avastusretkeks. Sündmused toimusid küll septembris, aga nupule avalda kohe vajutasin alles praegu.
Eesti Kaevandusmuuseum Ida-Virumaal
Eesti Kaevandusmuuseum asub Ida-Virumaal Kohtla-Nõmmel. Kui veel täpsemalt, siis Jaama tänav 100. Igaks juhuks ütlen, et kui olete minu sarnased, kellel polnud aimugi kuhu täpsemalt minek on, kui Kaevandusmuuseum jutuks tuli. Kui öeldi, et mitu tundi läheb, maru külm on, võta jope kaasa, siis mõtlesin, et milline vabandus mul kõrvalehiilimiseks võiks olla. Kas aga olukord tõesti nii hull oli, saate mõne lähema minuti jooksul teada.
Osa muuseumist asub maa all
Jopet tegelikult vaja ei läinud, nii et ärge sellega üle pingutage. Puhvaikad, kiivrid ja kohalik giid allmaamuuseumi minekuks anti kohapeal. Hakkasime siis astuma.
Mööda maa-aluseid kaevanduskäike. Kaevuritel oli siin isegi söökla.
Sõitsime maa-aluse kaevurirongiga peaaegu täielikus pimeduses. See oligi ekskursiooni parim osa. Sai kiljuda, loksuda ja täiesti musti fotosid teha. Rõskus ja pimedus. Kaevurite mälestused olid kirkad.
Karjääriredel.
Ujumine oli keelatud, kuna kõik kivimid ja mineraalid ei olegi tervisele kasulikud.
Sellistes oludes töötasid inimesed aastakümneid ja iga päev mitmes vahetuses. Siin sai kogu meie põnevuseotsijate seltskond selgelt aru, kui hästi meil on oma töökohtadega vedanud. Varem ei osanudki seda niiväga hinnata.
Mul on tõsiselt hea meel, et ma ei ole selline karjäärinaine.
Muuseumit külastades saate näha, mida põlevkiviga täpsemalt tehti ja kuidas energia saamisega lood on. Muuseumis lugesin, et maailma suurim põlevkivitöötleja on Eesti, aga seda kaevandatakse ka Hiinas, Brasiilias ja Austraalias. Põlevkivi kõige suuremad varud asuvad Ameerikas, aga ka Venemaal ja Hiinas.
Muuseumi territooriumil saab näha mitmeid kaevanduses kasutusel olnud masinaid. Näiteks nagu kõige esimesel pildil.
Kui soovite kaevandust külastada, peate ilmselt omale aja ette broneerima nagu meie tegime. Külastajate huvi karjääriredeli vastu on päris suur. Giidi jutt oli huvitav ja mõtlemapanev. Igaks juhuks ütlen ka, et beebisid ei maksa maa alla kaasa võtta. Kui juba minul oli sealset õhupuudust ja energeetilist raskust piinarikas taluda, mida te siis arvate tundlikumatest organismidest.
Maa-alust ebamugavust mainides, kui uuesti õue saime, nentisime, et enesetunne väga kiita ei ole. Oli see siis õhupuudus või siin eriliselt rasket tööd teinud inimeste energia, mis sellise masendava tunde tekitas. Mõistsin järjekordselt, et mina olen pigem päikeseliste mägiradade kui pimedate koobaste inimene. Võib-olla on teiega teisiti, minge uurige järele.
Ida-Virumaa Aidu karjääriala
Kiirustasime loodusesse, päikese ja vee äärde. Aidu põlevkivikarjääri kanalite võrdlemine Veneetsia või Norra fjordidega on küll kõvasti üle pingutatud. Siin on aherainest tekkinud tehismaastik ja sellel üleskaevatud alal asuvadki kanalid. Kunagi olid siin aga külad, metsad ja sood. Peale 40 aastat põlevkivi kaevandamist näeb maastik nüüd selline välja. Inimesed kui loojad on loonud oma kätega kivikõrbe.
Kõikjal aherainemäed. Kauksi-Penijõe matkatee lookleb kanalite vahel ja viib Sipelgamäele. Mina arvasin, et mägi on oma nime saanud kiletiivaliste seltsi järgi, teised aga, et kahejalgsete töösipelgate järgi.
Rannapuhkus.
Otsisime parve mõne kanali ületamiseks, aga ei leidnudki. Avastasin siin hoopis Eestimaa Kõige Koledama Metsa. Metsas oleksime peaaegu mootorratta alla jäänud.
Metsamatka tulemusena pudenes põdrakärbseid mu juustest veel järgmiselgi päeval välja.
Öine Kohtla-Järve linn
Tahtsime vist kõik juba kaevanduse rõskuse ja metsikud põdrakärbsed maha pesta, nii et läksime Kohtla-Järvele öömaja otsima. Jäime hotelli Alex, mis on tõenäoliselt Kohtla-Järve parim ööbimiskoht. Puhas ja mugav.
Kohtla-Järve linn koosneb tegelikult viiest eraldi asuvast linnaosast. Seetõttu olidki meil selle linna osas erinevad mälestused, vastavalt sellele, kus keegi käinud oli. Nime on linn saanud sellest, et siin asunud kunagi Kohtla ja Järve mõisad. Linn rajati siis, kui 20-ndate aastate alguses tekkis põlevkivitööstus. Kuna siin hakati kaevandama põlevkivi, siis tekkis lähedusse ka töölisasula.
Jalutasime Keskalleel ja niisugust lillemerd ma Eestimaal mujal küll ei ole näinud.
Monument Au tööle ehk Kahe kaine kaevuri monument ehk lihtsalt Kaks kainet.
Kusagil sellel tänaval asus Armeeniapärase toiduga söögikoht Ašot, mille üle ei saanud üldse nuriseda. Panin ette, et hakkangi nüüd siin söömas käima, mõned tunnid sõitu siia-sinna, veidi lähemal siiski kui Itaalia.
Lähed vasakule, leiad õnne, keerad paremale, leiad õnne, otse ees – ootab õnn!
Kohtla-Järve kesklinn oli väga kena ja me ei soovinud siit üldse veel ära sõita. Tegime hommikul uue tiiru. Korraks kaalusin siia isegi pikemaks jääda …
Hommikul ütles hotelli administraator, et kui kavatseme veel Valaste juga vaatama ja matkaradasid tallama minna, siis ei tohiks me nii kauaks hommikusöögilaua äärde logelema jääda. Marss teele, muidu ei jõua kõiki seiklusi õhtuks läbi teha.
Kokkuvõtteks soovin, et teil kõigil oleks selline kogukond, kes veab teid mööda käimata kohti ringi ega pane kärbeste üle torisemist tähelegi. Tänan, et jõudsite selle loo ära oodata!