Esiteks on suur rõõm, et mul on loodusehuvilistest sõpru. Teiseks on maru vahva, et nad võtsid mind seiklema kaasa. Plaan oli minna Tolkuse rabasse matkama, aga kuna teele jäi ette ka muid vaatamisväärt kohti, siis käisme neidki kaemas. Selles loos näitan kõigepealt, millised on Helme koopad, aga ka Tagepera loss ja Karksi linnuse varemed.
Helme koopad olid muistne pelgupaik
Üks väga vahva kokkusattumus, et koopast astus välja 14. sajandist pärit rüütel. Kuidas ma seda tean, et 14. sajandist? Aga – ta ise ütles meile!
Igati kiiduväärt, et üks 5-lapseline pere Virumaalt oli samuti ette võtnud mitmepäevase reisi, mis hõlmas mitmete koobaste otsimist ja Tartu, Pärnu ning veel mõnede linnade külastamist. Perepoeg oli endale ise valmistanud rüütlikostüümi ja higistas selles auga vapralt. Tundsin, nagu oleks minu jaoks korraldatud selline etendus just õigel hetkel! Seal see rüütel ongi.
Valgamaal asuvad Helme koopad on aga liivapaljandikku uuristatud juba väga-väga ammusel ajal. Tõenäoliselt on inimesed otsinud siin pelgupaika igasuguste röövvallutajate eest ja siin on olnud tõeliselt käikude- ja saaliderohke ala. Koopad on Eestimaa tähelepanuväärsemad ja nende külastamist tasub kaaluda, kui siinkandis olete. Vanarahvas kutsunud neid ka Põrguks.
Kas kunagi läksid siit käigud Viljandisse ja Vanakuradi enda juurde?
Helme lossi müüri varemed
Nagu vallutajatel kombeks, nii ehitatud ka Helme orduloss muistsete maaomanike ehk pärismaalaste elupaikade asemele. Tõenäoliselt oli siin väekoht, sest müüril istudes oli nüüdki omalaadset tugevat energeetikat tunda. Inimeste elupaiku ei ehitatud vanasti nii nagu praegu – sinna, kuhu juhtub.
Ja just nii, nagu vallutajatel kombeks, olevat nad sellessegi müüri ühe kohaliku tüdruku sisse müürinud. Anne olnud tüdruku nimi. Legend räägib, et kindlused püsinud vallutamatuna senikaua, kuni põliselanike vaenlaste vaenlased sissemüüritud tüdruku nime teada saanud. Ükskord saadud sellegi tüdruku nimi teada ja seetõttu saame praegu näha niisugust pilti.
Helme allikas ehk Pärliallik
Silt kinnitas, et arheoloogiamälestis Helme allikas on riikliku kaitse all. Aitasime riigil siis allikat puhastada, aga vett jooma küll ei kippunud, sest näha oli, et poril ja pinnaveel on allikasse vaba juurdepääs.
Muistsel ajal oli ka selle allika – nagu teistegi allikate – vesi loomulikult puhas ja naised käinud siin kuuvalgetel öödel end pesemas, et kaunimaks muutuda. Samuti ohverdanud nad sel eesmärgil allikale oma pärleid ehk helmeid. Siit ka allika nimi.
Taagepera loss asub samuti Valgamaal
Ma miskipärast arvan, ja ega ma tõenäoliselt väga mööda ei pane, et odavam on käia nädalasel lõunamaa reisil, kui veeta öö-kaks-kolm lossispaas-hotellis Wagenküll. Parandage mind, kui ma eksin. Tuletan meelde, et kõik mu lood põhinevad 100% läbinisti subjektiivsetel tähelepanekutel.
Loss on juugendstiilis ja kompleksi kuulub restoran, spaa, hotell ja veel üht-teist. Udupeen nimi Wagenküll olevat lihtsalt eestikeelne kohanimi Vaoküla, sakslaste kõnepruugis. Me ju armastame vallutajaid, on nii? Kes tuleks Vaoküla spaasse?
Siia me pikemaks ei jäänud, aga korraks lauda ikka istusime ja tegelikult oli kahju, et pidulikud kleidid jäid kaasa võtmata. Plaanis olid siiski metsamatkad ja telkimine. Pidulike riietega oleksime aga ehk ehmatanud ka kõiki teisi restorani külastajaid, kes samuti ilmselt ainult randa ja matkale olid tulnud.
Ohh, aga oli siin ilu.
Taagepera lossike oli tegelikult väga armas ja peen, soovitan sellele pilgu peale visata nii seest kui väljast.
Maja taga ka purskkaev.
Karksi ordulinnuse varemed vallikraaviga
Karksi ordulinnuse varemed niisugust muljet ei jätnud, nagu Helme lossi jäänused. Ehk olime ka juba muljetest laetud ja palju sa ikka neid kive imetled. Peale kindluse püstitamist algas aga ka siin selline sõjamadin, et juba lugedes hakkab pea ringi käima, ja kindlus rändas aastasadade jooksul käest kätte. Saades kõvasti kannatada kuni lõpuks sootuks hävines.
Ka selle ehitise heaks on võetud ühe tüdruku elu. Nimelt olevat läänepoolsesse nurgatorni, Katariina tulpa, järjekordne tüdruk elavana sisse müüritud. Tänapäeval seda torni enam alles ei ole. Ärge praeguste kaubanduskeskuste puhul niisugust traditsiooni jälgige. Nagu ajaloost näha, siis sellised ehitised kaua ei kesta.
Meie oma Pisa torn ehk kiriku viltu vajunud torn. Seekord ei olegi siin mängus minu suurepärane pildistamisoskus, mille tõttu on majad fotodel sageli viltu. Kiriku torn oligi sellise nurga all.
Vaade oli ilus ja avar muidugi.
Koopad, varemed ja loss nähtud, sõitsime Tolkuse raba suunas edasi. Kas üldse jõuame ühe päevaga kohale, läbi suure ja laia Eestimaa? Sellest räägin teile juba järgmises loos õige varsti.