Ühel kevadisel pühapäeval läksin uurima, kas Pühajärve ääres õitsevad juba sinililled ja kas Kalarestoranis on hooaeg alanud. Vaatan tagasi ka möödunud aastale ja arutlen ühe võimaliku salasoovide täitumise tehnika üle. Kes veel aprillis uue Päikeseaasta algust tähistavad? Hõissa ja palju õnne!
Aprillitervitus teile, armsad!
Minu jaoks algab uus aasta koos kevade sünniga ja sinilillede ning karulaukude tärkamisega. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas saab miski alata keset pikaldast must-valget surma-aega. Sünd algab ikka siis kui surm on omad asjad lõpetanud, mitte keset seda piinarikast protsessi. Aga mina olengi kummaline ja mõtetega veidi metsa- või rabapoole, nagu te juba teate. Nii et ärge kartke, et teid siin mingi arvamusliider suunab. Kogu see blogi on puhtalt minu isiklik fantaasialend ja väljamõeldis.
Sellegipoolest. Minu Päikeseaasta algab aprillis ja kui mina tahan metsapoole minna, siis ma tõmban teisi ka kaasa. Üldsegi, ma kaevasin oma matemaatilised teadmised välja ja avastasin, et päris paljud minu tuttavatest ja perest on oma elu esimesed hingetõmbed teinud märtsis-aprillis. Meil on kevadehingus nii-öelda veres. Hõissa!
Kuidas veeta erilisi ja energeetilisi päevi
Ma pole kunagi heaks kiitnud ka seda mõtet, et keegi peaks ühel enda jaoks energeetilisemal ja mõtlikumal päeval Tuhkatriinut tegema, s.t. kogu päeva vaaritama, küürima, toidukotte tassima, elamist ümber ehitama või muul viisil piinlema. Ja pärast veel mitu päeva tagajärgi kokku lükkama ja prügi sorteerima. Võehh. Seega, seekord istusin lihtsalt sõprade autosse, isegi ilma liigse tavaarita ja pikaldaste plaanideta. Läksime!
Teatud päevad aastas peaksid olema tegelikult veedetud omaette, looduses, tehes midagi, mida üliväga armastad. Selle tõttu ma olengi aprillis üritanud omaette reisida. Või kui löön põnnama, siis kellegagi koos reisida. Aga kui ma just sel aastal tahtsin üliväga veeta aega koos sõprade ja perega, siis seekord nii läkski.
Kalarestoranis on hooaeg alanud
Minus elab toidupildistaja. Aga Pangodi Kalarestoran on ka mõnus koht kus järvele vaadata. Toidu üle ei saa üldse kurta. Ja arvestades, et kogu Eesti ongi ülikallis koht enese äratoitmiseks ja elamiseks üldisemas plaanis.
Huvitav rohevõrk salatikausis.
Kas kivid täidavad salasoove?
Keset Pühajärve avarust lebavad põhjamudas mõned väikesed kalliskivid. Need on täitnud oma missiooni ja on nüüd puhkusel, suheldes tavaliste Eestimaiste maakividega, seni kuni kestab see planeet. Mitmel korral, kui mul on olnud eluraskustega kaunistatud periood, väntasin vesijalgrattaga keset Pühajärve ja lasksin mõnel tillukesel soovikivil järve põhja vajuda. Kivile olin varemalt juba tema ülesande selgeks teinud. Mis see nähtus on, millest ma vabaks soovin saada. Mille kivi nüüd enda nii-öelda õlule peab võtma. Nii et kui keegi pidevalt küsib, kuidas küll minul ei ole seda, teist ja kolmandat, siis teate. Kalliskivid ja Pühajärv.
Rääkides eluraskustega toimetulekust, siis võiks arvata, et olen Pühajärve muuliehitaja. Aga ei, kui valida väga tillukesed kivid, siis isegi ei kraabi paadi põhja ära. Ärge teie ka liiga suuri hakake pilduma, ega te Kalevipoeg ei ole, kellele kõik lubatud.
Kevadine Pühajärve meeleolu
Eelnevast võis välja lugeda, et Pühajärve kaldal lonkimine on mulle üsnagi meele järele ja nii ma siis sellel pühapäeval ühe tiiru jälle tegingi. Sinililled tõepoolest õitsevad juba. Tuul lõikas küll riietest läbi nagu tordinuga sünnipäevahommikusest sefiiritordist.
(Sünnipäevatort ilmus samuti ise kohale, ei mingeid minupoolseid gastronoomilisi läbikukkumisi. Ja lisaks kannatas üks väike koer karva sasimise välja. Mõned päevad on lihtsalt sõbralikumad kui mõned teised.)
Pühajärve matkarajast olen varem kirjutanud SIIN ja Pühajärvest veel SIIN.
Harimäe vaatetorn polnud ka enam mägede taga
Ma teadsin, et Mauritiusel on Le Morne mägi, aga seda, et Eestimaal on Harimägi, vaat seda ma küll ei teadnud. Ärge kaotage lootust iga päev midagi uut avastada. Harimägi kõrguvat koguni 211 meetrit üle merepinna. Põnev käänuline tee üle mägede. Vaatetornist avanes kaunis vaade.
Järelmõtted. Maailma liim
Eelmisele aastale tagasi vaadates, siis kas teil oli ka ülimalt kummaline aasta? Mina võin öelda, et vaatamata nähtule, et mitte iga ettevõtte võtmeisik ei soovi oma ettevõtet näha kasu toomas, oma kliente rahulolevatena ja oma töötajaid motiveeritutena, on mul südantsoojendav kogemus minu elu parimast tiimist (tõsi küll, hetkel ilma ühise ettevõtteta tiimist, haha) ja ports maailma parimaid ekse.
(Ekskollege. Mida teie arvasite?) Pidusid, koosolekuid ja tšätte ei sega ometi see, et meid enam sama kontor kokku ei liimi. Maailmal headuseliimi jagub! See oli vaatleja jaoks väga hariv, kuigi kummaline, periood, näha pealt ühe ettevõtte tahtlikku lammutamiskäiku. Minule on eelmise aasta sündmused kinnitanud taas seda, kui oluline on inimfaktor, suhtlemisoskus ja koostöö üleüldiselt.
Ma usun ka, et osa mu kliente loeb seda lugu! Minu suurepärased kliendid, kes rikastasid mu maailma inspiratsiooni, headuse ja finantsidega! Ma väga loodan, et sain teiegi jaoks midagi paremaks muuta ja no maailm ei ole kuigi suur, et edaspidigi üksteisest niisama mööda minna!
Iseolemise luksus
Ma mõtisklesin ka, kuidas maailm mind niisuguste sõprade külge on liiminud. Aga siis, ühega neist vesteldes, selgus, et hea ongi seetõttu, et me lubame üksteisel olla. Ole milline tahes, kui oled viisakas; söö mida tahes, ja teised proovivad ka; katseta mida tahes ja vaimusta teisigi; käi millisel väljamaal tahes, ja teised elavad rõõmsalt kaasa. Keegi ei sunni, kuidas sa peaksid elama. Minu jaoks ainulaadne ja äramärkimist vääriv kogemus.
Mu ekskolleegide ja sõprade kohta võib öelda, et igaüks neist on nagu erinäoline maailm, väga erinevate hobide, iseloomude, arusaamade ja kõige muuga. Siin võiks tekkida inimkaos, aga ometigi on mõlemal juhul moodustunud suurepärane orkester. Iseolemise luksuse mõistmine ja lubamine liimib.
No ja sel aastal kandsin ma ühe inimese kampsuneid. Head soojad, suured ja kvaliteetsed. See inimene ise neid enam ei kanna. Ta ei kanna üldse enam midagi ega räägi minuga enam kunagi nähtavas maailmas. Meid seob nüüd nähtamatu maailma liim. Kellel on niisugusi sündmusi olnud, siis teate, et läheb lihtsalt aega. Läheb aega.
Nii et aastat võib küll liialdamata kummaliseks nimetada. Universumis toimuvad nii suured muutused, et ega järgmise ümber-Päikese-tiiru kohta ka illusioone ei maksa hellitada.
Oli see nüüd või ei olnud …
Väga suure fantaasialennuga ja rahvusvahelise haardega inimesed on juba ammugi välja käinud idee, et ennemuistsel ajal algas iga kalendriaasta esimesel aprillil. (Kalendrikuid oli ka rohkem kui 12 ja päevade arvust ärme üldse räägi – aga see selleks, las edasi tegelevad juba matemaatikud.) Kui aga paavstidel, või kellelgi, tekkis kange himu kõike oma käe järgi ära muuta, siis nimetati need, kes 1.aprillil uut aastat ikka edasi tähistasid, narrideks ja Karjalaske päeva hakati nimetama narride päevaks. Muu hulgas ka just selle tõttu kõlab see päev minuga väga hästi kokku.
Igal juhul kaunist kevadet teile kõigile, armsad, ja leidke aiast või metsast karulauk ja murulauk üles! Need aitavad teie ellu kevadist särtsu tuua!