Igal sügisel ma otsustan, et järgmisel aastal enam potililled ega köögivili mu tähelepanu ei pälvi, liiga palju janti ja kulu. Ja igal kevadel on aknalauad taas potte ja kaste nii täis kiilutud, et rohkem ei mahu. Varem kasvatasin väiksemaid lilli ja salateid, sel suvel aga hakkasin uurima, kuidas kasvab köögivili päris ehtsal põllul ja ilma mürgitamata. Minu suviseks hobiks sai mahepõllundus. Usute?
Suvel oli põllumajandamise tõttu nii kiire, et polnud aega teile sellest pajatada. Nüüd, kui hirmus kärakas äikest ära käis ja külma vihma ladistama hakkas, on natuke rohkem aega. Kuigi jah, nüüd peaks hoidistama ja teile veel retsepte jagama. Eelmiste aastate retseptid riputan selle loo lõppu uuesti üles.
Kasvata oma toit ise
Kui arvad, et sinust põllumeest ei saa, ei või siiski iial teada, kuna end vagude vahelt leiad. Kõik algas kevadel jälle lillepottidest ja potipõllundusest. Ei, tegelikult algas kõik juba palju varem, siis kui läksid liikvele jutud üleüldisest näljahädast ja algas “Kasvata oma toit ise” kampaania. Ma mõtlesin, et mina ei hakka, mina olen liiga laisk. Kui poed kinni pannakse, küll ma teen siis pikema paastuperioodi.
Kevadel aga jälle paar potikest ja kastikest aknalaual. Enamasti kasvasid seemnetest küll “niidikesed”, aga mõnest ka päris kopsakas taim. Potipõllundus ehk lõhnav paradiis.
Asi läks aga käest ära ja enne jaani higistasin juba päris põllul päris vagude vahel. Vabatahtlikult ja suures osas selleks, et sõpradega koos olla ning ka selleks, et taimefotosid saada. Selles loos räägin natuke neist seemnetest, mida kevadel maha külvasin. (Kui veider on suurt taime nähes mõelda: “Ma mäletan, kui ta oli alles seeme!”)
Tippsibulad ma ostsin ühest poest ja selgus, et need ei olnud õiged asjad
Tippsibulad kasvasid ainult õige veidi suuremaks ega kasvatanud ka mingeid märkimisväärseid pealseid. Sõprade peenardel kasvasid hoopis korralikumad mugulad. Nii et Peipsi sibulaid talvevarudeks läksin ikka turult ostma. Seega mul ei olegi selget pilti, millest õigeid sibulaid kasvatada. Olen infole avatud. Sibulaid pidavat aga kasvamise alguses kastma ja pärastpoole enam mitte. Umbrohtu nad ka ei sallivat. Ja kui sibulad üles võtta, siis pidavat laskma neil mõned nädalad koos pealsetega varjualuses kuivada. Hea teada tulevikuperspektiivi mõttes.
Peedid õnneks kasvasid suureks
Peedi seemned valisin ka poest suvalised, vaatasin, et polegi selliseid lapikuid peete varem näinud nagu paki peal pildil. Peedid õnneks kasvasidki suurteks, jäidki lapikuteks ja olid hullupööra magusad. Nii et boršipõhi tundub nagu oleks sinna suhkrut sisse kühveldatud. Tegelikult ei ole üldse. Olgu, natuke liialdasin. Suhkrut polnud tarvis boršile lisada, see oli ka kõik. Järgmisel aastal ehk kasvatan lisaks neile lapikutele ka mingeid traditsioonilisemaid sorte.
Peedid armastavad sooja ja niiskust ja seemneid võivat enne külvi ka üleöö vees leotada. Kui taimed on veel tillukesed, võib neid harvendamise ajal ka ümber istutada. Peet on tänuväärne köögivili, mis sobib väga paljudesse toitudesse, soolastest magusateni.
Maha maetud kartulid ei surnud ära
Kartuleid ma otseselt ei kasvatanud. Matsin vao lõppu lihtsalt need mugulad maha, mida ma kampaania “Varu toitu, nälg on kohe ukse ees” raames varusin. Kuna nälga eelmisel talvel ei tulnud, siis jäid need üle. Ma kartuleid tegelikult ei söö, kui vähegi midagi muud on, sest ma enda keha tärgeldamist eriti ei soosi. Mina tunnen, et kartulid on nagu natuke mürgisevõitu ja seda tunnet kinnitab ka ülisuur kartulitoitude reklaamimine. Aga kartulid on teada-tuntud orja- ja näljatoit, mida on ikka õpetatud varuks hoidma.
Kevadel ei tahtnud neid ka komposti visata, et kompostihunnikust mitte kartulihunnikut saada. Nii et matsin maha. Ja nemad ei surnud ära. Õitsesid kenasti ja augustis sain kartuleid võtta nagu päris põllumees. Loodetavasti saan järgmisel kevadel seda kartulimatmise protseduuri korrata. Aga kes tahab neid näiteks maapirnide vastu vahetada, andke teada. Väga korralikud kartulid, kehvasid ma poleks varunud.
“Ma vaatasin, et üks porgand sul siiski kasvab”
Porgandeid ma seevastu armastan. Porgandimahla ma võin juua nii palju, et näonahk muutub oranžiks. Midagi halba see pole teinud. Põhilise osa oma vagudest tahtsingi porgandite alla panna ja raputasin mullale mitut sorti porgandiseemneid, osa neist isegi lindi küljes kinni, nagu selgus. Need vist olid koguni Eesti omad. Seda osa vagudest ma ka kastsin.
“Näe, sul on seal üks porgand!” Nojah, see üks ja vast veel viis kaugel eemal. Lindistatud porknad vist küll ei tärganud. Mõne aja pärast külvasin uue laari ja osad katsin ka kattelooriga kinni, nii et põllul olid nagu pulmad. Ja vaat need looritatud porgandid võtsid kasvamise-asja tõsiselt käsile. Need aga, mis loori alt välja jäid – jälle ainult puhas must muld. Tundub, et siin oli kattelooril oluline roll. Porgandite puhul pidavat olema tähtis ka õige kastmine – mitte liiga vähe ega liiga palju –, millega ma vist hakkama ei saanud. Suureks kasvanud porgandid olid aga ülimaitsev köögivili. Ülimaitsev!
Ma pole kunagi varem näinud, kuidas nuikapsad kasvavad. Nagu nuiad kunagi. Väga head salatisse riivida, näiteks ka koos värske kurgiga. Nuikapsa taimed tuleks samuti kevadel ette kasvatada.
Lilled muudavad õnnelikumaks
Kas teie ka tunnete, et lilled muudavad õnnelikumaks?
Ma siin pikalt praegu ei heieta, saite natuke aimu, miks mul suvel kogu aeg kiire oli ja kummikud igal pool vedelesid. Ise ka ei usu, mille kõigega ma selle aasta jooksul tegeleda olen jõudnud. Ja mitte kunagi poleks uskunud, et kõigi mu hobide koorma otsa lisandub ka põllumajandus. Mõtlesin seal vagude vahel üsna mitu korda – on see ikka päriselt? On see tõesti päriselt, et ma seisan kusagil tuule, vihma ja päikese mängumaal, kummikud jalas, higist tilkudes, ja see roheline, lokkav ja lõhnav minu ümber on mu oma köögivili? See ongi tervis, küllus, elujõud ja päris toit!
Siinkohal jääb lugu pooleli, varsti jätkan. Tule tagasi lugema!
Retsepte leiad siit:
Suvine suvikõrvitsa ja tomati hoidis
Minu lemmik boršipõhi – talvevarud
Vürtsikas marineeritud kõrvits