Jätkan paradiisisaarte reisikirja. Põikame Ischialt korraks kuulsale Capri saarele. Kas laulu sõnades ka tõde on?
See kuulus Capri saar
Ischia saarest polnud ma varem midagi kuulnud ja väga paljud teised ka ei ole. Lähedalasuv Capri saar on hoopis rohkem tuntud, turistidega üle ujutatud, kallima hinnatasemega ja meeldis mulle hoopis vähem. Ma üritan siit ka niipalju muljeid kokku saada, et postitust teha.
Capri saarele väljus praam samuti Casamicciola sadamast ja sai osta edasi-tagasi pileti. Praam peatus kõigepealt Ischia Portos ja võttis sealtki sadamast ootava rahvamassi pardale. Praamiga sõita oli väga ilus, eresinine meri, vaated kaljudele ja tulikuum päike. Capri saare sadamas ja sadama lähedal bussipeatuses algas juba tohutu trügimine.
Miskipärast on väga paljudel vaja Capril ära käia. Mina muidugi sealhulgas, nii et ei saa viriseda. Küllap teised mõtlevad minust sama. Capri on aga väga väike ja siin on väga kitsad tänavad. Seetõttu ei mahu jalgsi eriti liikuma ja linnade vahel peab turist bussiga sõitma. Millest tekivad juba esimesed küsimused, et millise bussiga ja kust ma pileti saan.
Capril on kaks linna, Capri ja Anacapri
Kõige rohkem meeldis mulle Anacapril asuv toolilift. Seisad sinisega märgitud ringil ja ootad, kuni seljatagant saabub tool ja niidab sind jalust. Aidaa kuristikku! See oli küll mõnusalt kõhe! Mõni inimene tooli järjekorras jäi üsna vait, kui järjekord temani jõudma hakkas. Kui oled toolile potsatanud, siis aga kõlguta õhus jalgu ja naudi avaraid vaateid merele. Ja nendele aedadele, millest üle sõidad. Mõtlesin, mida siinsed elanikud kõik oma aedadest leida võivad.
Lifti kõrval kasvasid suured puud, mille koorest, lehtedest ja õitest oli päike eeterlikud õlid välja aurutanud. Loodus oli avanud siin parfümeeriatehase!
Tooliliftiga jõudsin Solaro mäele. Muidugi olid siingi imelised vaated! Mere värv oli ebamaiselt sinine. Ja seda pildistasid kümned turistid.
Ärge uskuge laulusõnu. Capril võib linnades küll jalutada, ilusaid asju vaadata, eriliselt kauni valgusega maalida ja fotosid teha. Aga kui sul oma tuttavat miljonäri sind siin majutamas, toitmas ja ringi sõidutamas ei ole, siis peab tagasisõidu pilet ikka taskus olema.
Mina oleksin võinud Capri saarel kaotada hulga närve ja palju raha. Kui oleksin veel rohkem trüginud ja midagi ostnud. Südant ma siia küll ei kaotanud. Oluline, et ma tagasisõidu piletit ära ei kaotanud. Capri ei ole minu saar.
Ischia võiks aga küll mõneks ajaks minu saar olla. Siin on ruumi ja lõhnavat õhku, meretuult, tervisevett, puuvilju, päikest, merd, mägesid ja sõbralikke naeratusi… Mulle tundus, et Ischial puhkavad põhiliselt itaallased ise, sest rõõmsat sädistamist oli kõikjal kuulda. Nii palju sõbralikkust ja viisakust! Ischia on minu jaoks paradiisisaar.
Järgmises loos kirjutan Napoli muljetest. Napolis juba igav ei ole!
Reisikirja eelmised osad leiad siit:
Paradiisisaar Ischia, Itaalia. 1.osa
Ischia saare linnad ja eksootilised aiad, Itaalia. 2.osa