Portugali lõunaosas asuv Sagres on randade ja surfarite linn. Siingi on ookean türkiissinine, kaljud järsud, liivarannad valge liivaga ja ere päike – ideaalne koht, kus veeta rannapuhkus. Sagreses on mitmed surfipoed, surfikoolid ja muidugi mereande pakkuvad restoranid. Nagu ma eelmises loos ütlesin, on Algarve piirkond tõesti üks tükike paradiisi.
Hommikul veel Carrapateiras ärgates ei tundunud mõte kümnete kilomeetrite pikkustest matkaradade tallamisest üldse enam vahva. Mõtlesin, kas veeta järgnevad 7-9 tundi kaljudel või sisemaal asuvatel loodusradadel, metsade ja põldude vahel, ning jõudsin poole tunniga Carrapateirast hoopis Sagrese randa. Varbad lihtsalt ütlesid mulle, et nemad tahavad sooja soolasesse vette, kuidas sa aru ei saa?
Busse siinkandis jälle ei käinud, või vähemalt üks kohalik nii väitis, ja mina ei leidnud ka. Võib-olla seetõttu küsiski eile üks tüüp murelikult, nähes mind Carrapateira bussipeatuses istumas, et ega ma ometi bussi oota. Kuuldes et ei, hoopis sõpru ootan, ohkas ta kergendatult ega jäänud mulle seltsiks. Nii et arvake ise ära, kuidas ma randa jõudsin.
Mul on üksi rändamise sõltuvus
Sagrese mõnusaim liivarand on Praia do Martinhal. Selge, türkiissinise veega Oceano Atlantico. Ja nii ma siis istusingi rannas ja lihtsalt vaatasin ookeani. Ei tea, kuidas teil, aga mind haarab ookeani ääres üüratu igatsus. Ma lihtsalt pean, varbad vees, ookeanilaineid vaatama ja kõigi rannakivide lugusid kuulama. Mul ei ole sel viisil veel kunagi igav hakanud.
Minu üksi rändamise sõltuvuses ei ole üle läinud. Kui piisavalt üksi ringi kõndida saa, ehk kui ei saa järgmist üksinduse doosi kätte, siis ma muutun kuidagi närviliseks. Et noh, kas nüüd lähen… kas nüüd juba… Osalt selle tõttu ma lippasin varem ka omas tempos läbi nende põldude ja metsasalude. Mõnevõrra põnev on ikka see võimalus, et ehk eksin ära. Tavaliselt eksingi, muidugi, sest ma eksin toidupoes ka ära, aga seni olen alati kusagile kohale jõudnud. Kui mitte sinna, kuhu algselt plaanisin, siis kusagile ikka. Kusagil ma seda lugu ju kirjutan.
Muidugi ma pidurdan ka teisi kogu aeg. Ma lihtsalt pean igat lille ja kivi vähemalt kolme nurga alt pildistama. Mis siis, et enamik pilte tulevad udused või on neil silmapiir viltu, varjud veidrad või midagi muud. Kujutage ette, millise hoo saavad teised sisse, kui nad ei pea kogu aeg tagasi vaatama, et kus ma jälle ukerdan.
Võtan lühidalt kokku: hommikul Carrapateiras ärgates tundsin, et üle kõige soovin ma nüüd rannapuhkust ja maandusingi veepiirile unistama.
Portugali edelapoolseim tipp Cabo de São Vicente
Cabo de São Vicente on väga ilus neem tuletorni ja kindlusega. Istusin ka siin mõnda aega maailma äärekese pääl ja vaatasin, kuidas ookean kahelt poolt vastu kõrgeid (väidetavalt 200 m) kaljusid mürtsus.
Muidugi on see koht ülerahvastatud, sest väga paljud soovivad selliseid fotosid saada:
Igal juhul sain päris palju samme ikka tehtud. Neemele on Sagresest vähemalt 6 km. Ja teele jäi väga armas rand, Praia do Beliche. Oli seal vast trepp! Sain mägironimise ka tehtud. Rota Vicentina tuletas ennast igal pool meelde.
Üks maja oli kaunistatud taldrikutega.
Aaloe on suurepärane tervendaja!
Siis leidsin ühe surfaritele ja muidu seljakotiränduritele mõeldud külalistemaja ja turgutasin oma nägu ning jalasääri metsikute aaloedega, mis ma vahepeal olin leidnud. Need ravisid päikesepõletust samahästi nagu kodused aaloed praeahjupõletust. Üks kiht nahka oli näolt juba varem maha koorunud, nii et nüüd üritasin uut kihti ühtlaseks päevitada.
Inimesed olid tõesti väga osavõtlikud, pöörasid tähelepanu mu nahaprobleemidele ja pakkusid isegi oma päikesekreemi. Mina neile oma aaloesid ei raatsinud pakkuda (aga ma nende kreemi ka ei võtnud). Ai-ai, eestlane!
Mu kodused aaloed võiksid nendest siin õppust võtta:
Osavõtlikkusest veel, et ühes Sagrese söögikohas küsis murelik ettekandja mitu korda üle, kas ma ikka soovin tõesti turska süüa. Et seal on hakitud sibul kõik ja… Tõi koguni pildi. Pärast küsis üle, kas ikka kõik on hästi. Fotot ei ole selle kohta, sest maru nälg oli. Kui palju bacalhau ehk soolatud tursa valmistamisviise pidavat olema, kirjutasin juba SIIN. Mina ei tea, miks nad seda turska nii palju armastavad või miks eestlased armastavad kilusid. Mulle tursk eriti ei meeldi, aga bacalhau´l pole viga.
Järgmisel päeval nägin jälle sõpru ja kolisin nendega kokku, kalarestorani kõrval asuvasse kodumajutusse. Sellepärast magas hoovis päikesepaistel ka palju hästi toidetud kasse. Üks mees restoranist käis väljas neid toitmas.
Järgmised Algarve armsad külad ja rannad
Vaat Sagresest käis buss. Nii ma jõudsin tillukesse Algarve külasse Raposeira, kus oli minu arvates väga korralik pood – mis tähendas, et seal olid niisugused koogid, mida ma varem ei olnud näinud, hulga head puuvilja ja kohalikke veine. Ma saan aru, et sellepärast mind ei tahetagi lasta üksi kolama minna, et ma leian igalt poolt kooke. Aga tõesti, igas külas nii vahvat poodi ei pruugi ollagi. Raposeirast mägihostelini oli 2,5 km, enamasti ülesmäge.
Hostelist 2 km allamäge oli järgmine paradiisirand, Zavial. Mulle päris meeldis sinna vantsida, kuigi tagasitee oli teist samapalju ülesmäge. Aga terve päeva oli puhunud ka eriti korralik mõnus jahutav tuul. Tegelikult Zaviali rannast veel edasi jäi teine rand ka, Ingrina. Mu rannapuhkus polnudki otsa lõppenud! Ma arvan, et sõbrad ei uskunud, et ma tagasi jõuan, aga nad ei näidanud seda välja.
Jaanipäev mägihostelis
No ja siis hakkisime jälle salatit. Peab ütlema, et isegi kohalikud sipelgad olid minuga sama meelt, et koogipuru on parem. Salatist käisid kaarega mööda, paprikatükki olid pikapeale nõus kolmekesi minema tassima. Ma ei tahtnud nüüd üldsegi väita, et salat polnud ülihea ja kasulik. Salatisse panime alati maitsvat kraami, alates sibulast-küüslaugust, kurgist-tomatist ja paprikast kuni pirnide või muude puuviljadeni välja. Maasikaid võib ka panna, kui juhtub olema.
Jaanilaupäeva pidasimegi selles väga omapärases mägihostelis. Hostel asus külas nimega Hortas do Tabual ja sisustusest oli näha, et seda pidasid loomingulised inimesed. Perenaine tegeles muu hulgas joogaga.
Äge on nautida sellist jaanipäeva, kui ei sajagi, saab sõpradega õues istuda, taamal kõrguvaid mägesid ja aias kasvavaid kaktuseid vaadata ning kusagile pole kiiret. Olgu see eeskujuks kõigile jaanipäevadele!
Kõikjal oli surfilaudu.
Päikesetõusupilt.
Lõunamaal on aeg aeglasem ja kilomeetrid pikemad
Eelnevatel päevadel sain tunda nii vihma kui tuult, järgmisel päeval oli siis päikese kord lagipähe paista. Aga millised ookeanivaated! Fotodel ei paistagi nii järsud tõusud ja langused.
Mina alustasin mägironimist hommikul Salema külast, teised juba öömaja juurest Zaviali rannast. Mõistatage jälle ise, kuidas see nii juhtus! Algarve pakub tõesti radasid igaühe soovi kohaselt.
Kajakas ja tema jäljed liival.
Salema, järgmine Algarve paradiisi osake, on varem olnud kaluriküla, nüüd aga rannapuhkusele tulnud turistide küla.
Traditsiooniline imekena liivarand, kesksuvel 100 kuumakraadi vähemalt. Hahaa, ei ole tegelikult! Vaevu 30 vast, aga ma ei usu, et niigi palju. Varju polnud aga kusagile minna. Veetsin minagi siin rannapuhkust, niikaua kuni sõbrad kohale jõudsid ja siis läksime koos edasi, päikesele veel lähemale. Oo, kaljud, jälle kaljud!
Kõndisin ja kõndisin, Salema paistis ikka veel.
Matk viis meid Burgau külla, kus ei olnudki enam nii vahvat poodi. No mis ma ennist ütlesin! Saime siiski õhtusöögimaterjali kätte ja edasi.
Google Maps juhatas mind Belo Horizonte nimelist majutust otsima Brasiiliasse ja nii ma arvasingi, et ega see tulikuum tee enne ei lõpegi kui seal kohal. Aga lõppes ja majutus tundus jälle mõnus ja puhas. Tundus niikaua, kuni pimedamaks läks ja sääskede suguvõsa välja ilmus. See oli erakordselt arvukas.
Õues kiresid jälle kuked, mis oli hullult lahe. Ja kasvasid palmid.
Järgmises loos räägin Lagosest, Farost ja tagasilennust.
Reisikirja eelmised osad asuvad siin:
Alentejo ja Algarve piirkond, Portugal. 4. osa
Costa Vicentina, Portugali imeilus läänerannik. 3. osa